Pea kaks kuud ametis olnud Tartu Ülikooli rektor Alar Karis manitseb üliõpilasi töötama õpitavas valdkonnas, jätkab võitlust töötajate palkade eest ja usub, et Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool ühinevad ükskord sisulise läbipõimumise tulemusel.

Ega amet ole ju võõras, inimesed pole võõrad – sisseelamist pole väga vaja olnudki.

Kuidas lahendada olukord, kus värskel üliõpilasel pole kuskile elama asuda, sest ühiselamukohti ei jagu – võtame palju üliõpilasi vastu, aga kus ja mille eest nad elavad, vaadaku ise?

Ühest küljest see ei olegi ülikooli, vaid eraõiguslike ettevõtete probleem, et nad teeksid ühiselamuid.

Teisest küljest oleme kindlasti huvitatud, et kõigil, kes on sisse saanud, oleks ka kuskil elada.

Üldjuhul elamise siiski leiab, minnakse näiteks mitmekesi erakorterisse. Elu on näidanud, et meil on ka väljalangemus, mistõttu on ühel hetkel võimalik ühiselamukoht saada.

Võime mõelda, et ehitame kiiresti ühe ühiselamu juurde. Aga tuleb vaadata ju ka seda, et gümnaasiumi lõpetajate arv väheneb – et me ei panustaks raha, mis on mõeldud õppe- ja teadustegevuseks, ühiselamutesse, kuhu pärast peame hakkama elanikke otsima.

Tartu Ülikool kuulutas pärast tänavust vastuvõttu, et kätte saadi parimatest parimad tudengid – ligi pool kõigist gümnaasiumi medaliga lõpetanuist. Kas neile on pakkuda ka parimad õppejõud, kes ei oleks ainult teoreetikud – nagu kurdavad praegused tudengid – , vaid kellel oleks ka praktilist kogemust ja kes suudaksid muuta õpetatava aine huvitavamaks?

See on rektorile alati raske küsimus. Peame pingutama, et siia tuleksid parimad õppejõud, kuigi me ei saavuta kunagi sellist olukorda, kus kõik valdkonnad on kaetud väga huvitavate ja heade õppejõududega. Kindlasti toome mõnes valdkonnas juurde välisõppejõude.

See, et hea teadlane ei pruugi olla hea õppejõud, on praegu ülikoolis tõsine probleem, kuid kõik taandub lõpuks rahale.

Meil ei ole ju tänastele õppejõududele anda korralikku palka, sest baasmaksumus pole tõusnud juba aastaid.

Nüüd loodame, et see kolmkümmend protsenti baasmaksumuse tõusu, mida meile on lubatud, võimaldab tõsta olemasolevate õppejõudude palka üheksa kuni kümme protsenti.

Palgaküsimus on ülikoolis terav – millega motiveerida lektoreid-teadureid ja õpetajaid, kui nende palk on vastavalt 10 000 ja 8400 krooni? Pelgalt teadmisest, et see on auamet, ilmselt ei piisa?

Meie õppejõud töötavad erinevatel kohtadel, sest nende palgatase on madal. See tekitab ohu, et identiteet kaob ära – kus ülikoolis ma siis töötan ja mida teen?

Rääkimata veel ajast, mis läheb kaotsi, kui inimene peab otsima kuskilt kõrvalt endale mingeid otsi.

Kolmkümmend protsenti baasmaksumuse tõusu võimaldab palgataset korrigeerida, aga see ei tähenda, et kõigil tõuseb palk proportsionaalselt. Kaks olulist kohta on siin: kui oled doktorikraadi ära kaitsnud ja asud tööle, peaks toimuma mingi oluline palgahüpe, ja väärt professor peaks saama väärikat palka.

Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui seda kolmekümmet protsenti ei tule, sest ootused on kõigil niivõrd suured. See annaks väga tugeva löögi kogu Eesti haridusele.

Doktorandid olevat ülikooli raudvara. Doktoriõppesse oli küll ka tänavu suur tung, aga kuidas õppureid edaspidi ülikoolis hoida, kui 6000-kroonine kuutoetus sunnib neid eelistama tööd erasektoris?

See kuus tuhat krooni oli mõned aastad tagasi suur raha, täna enam ei ole.

Kui vaatame kõrgharidusega inimesi, kes on aastaid töötanud ja kelle palk on viie tuhande krooni juures, siis võib ju öelda, et doktorandid on väga hästi tasustatud.

Arusaadavalt on aga noore inimese nõudmised suuremad. Me vaatame täna doktoranti kui üliõpilast, aga tegelikult on ta ikkagi teadustöötaja, täiskasvanud inimene, paljudel on juba perekond.

Mida siin tahaks teha? Üks võimalus, et doktorant töötab professori uurimistoetuste ja lepingute peal – saab raha selle eest, mis on seotud tema doktoritööga.

Meil peaks olema professorid, kellel oleks rahastamisallikaid, millest nad saaksid doktorandi stipendiumile raha juurde anda. Hea teadlase üks ülesanne täna ongi oma töörühmale raha sisse tuua. Kui aga seda ei ole, siis doktorant hakkab muidugi mujalt vaatama, kust lisa saaks.

Eks pika akadeemilise karjääri aluseks on suures osas ka soov seda karjääri teha. See peaks olema nii huvitav, et mingil ajal ei ole ehk palk kõige tähtsam.

Tähtis on see, et kui kraad on kord olemas, toimub palgahüpe – seda praegu ei ole.

Septembrist jõustuv määrus lubab kõrgkoolidel arvestada tudengi erialast töökogemust nii kooli astumisel kui ka õppekava täitmisel. Mil määral oleks Tartu Ülikoolil mõistlik seda võimalust kasutada? Kas akadeemiline haridus ja töökogemus kompenseerivad teineteist?

See ei saa olema massiline, aga kindlasti me arvestame seda, kuigi see tähendab bürokraatia suurenemist – peame hakkama hindama töökogemuse akadeemilist väärtust.

Üliõpilasel on soov, et seda arvestataks, ülikool hakkab aga otsima võimalusi tõestada, et tegelikult ikkagi see või teine asi ei lähe arvesse.

Enamik tudengeid tuleb siiski otse gümnaasiumist ja neil ei ole töökogemust – ei saa ju ometi hakata arvestama tema suvist McDonald’sis töötamist, et ta saaks ainepunkte juurde! Samas võib see määrus soodustada seda, et töötatakse valitud erialale lähedasel alal, ja seda võib küll arvesse võtta.

Kuivõrd tuleks bürokraatiat ülikoolis piirata?

Tähtis on see, et kõik töötaksid koordineeritult: üks saab aru, mida teine teeb, ja kui miski kahe tooli vahele maha kukub, siis on alati keegi, kes selle üles korjab.

Täna on ülikoolis probleemiks hoiak – pole minu asi, mina sellega ei tegele jne.

Olulisem kui ametnike vähendamine on bürokraatiamasinas sellise suhtumise muutmine.

Tartu Ülikooli bakalaureusekraadi saajad kurdavad, et ei tea, mis tasemel spetsialistid nad oma valdkonnas on. Kas probleem on õppekavades?

Ka tööandjad ei saa päris hästi aru, mis tase on kolmeaastasel bakalaureusel, mis vanal nelja-aastasel, mis on uus ja mis vana magister.

Väga paljud lähevad pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet tööle – ühelt poolt on neil tekkinud illusioon, et nüüd on kõrgharidus käes, teisalt ootavad tööandjad ülikooli ukse taga. Täna on probleem selles, et magistriõpe on kohati alatäitumusega.

Õppekavad tuleb üle vaadata selles valguses, et kui omal ajal need 3+2 kavad tehti, siis meil sellest päris head ettekujutust ju polnud.

Kolme aasta sisse sai pandud väga palju üldaineid – teadmisi küll saadi, kuid võibolla mitte erilisi oskusi, et tööturul hakkama saada.

Ideaalis oli ju mõeldud, et 75 protsenti bakalaureustest läheb edasi magistriõppesse ja et kaasneb vabadus: kui õpin täna majandust ja tahan saada majandusajakirjanikuks, siis võtan kaks aastat ajakirjanduse magistrit sinna juurde. Aga see, et töötatakse ja õpitakse, on tänapäeval tavaline.

See on normaalne, et tudengid käivad õpingute kõrvalt tööl?

Rektorina ja professorina tahaksin muidugi, et tudeng pühendaks end täielikult õppetööle, aga me elame selles maailmas, kus me elame.

Tähtis on, et kui üliõpilased käivad tööl, siis on see töö nende erialale lähedane. Võibolla võiks ka ülikool neile tööd pakkuda. Paljudel muidugi töö tõttu õpinguaeg pikeneb ja mõnel jääb seepärast ka kõrgkool lõpetamata. Mul ei ole vaja näiteid kaugelt otsida, mu oma pojad on samasugused patused.

Aga ma ei arva, et küsimus on siin magistriõppe atraktiivsuses, kuigi ka see on praegu kaugel ideaalist, seda on vaja teha huvitavamaks ja sisukamaks.

Atraktiivne on selline turumajanduslik väljend – püütakse kogu aeg, et tudeng jumala eest tuleks õppima, lõpuks antakse talle selle eest kas või auto. Arvan, et Tartu Ülikool ei lähe nii kaugele, et iga hinnaga hakata õppureid püüdma.

Kuidas tihendada ülikoolide koostööd ja millistel kaalutlustel tuleks kõne alla Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli liitmine?

Koostöö tähendab seda, et kui ühes kohas on ainult üks õppejõud ja teises kohas ka

ainult üks, siis teeme ühise õppekava ja õpetame seda asja ühiselt – kas liigub siis õppejõud kahe linna vahet või teeb seda üliõpilane, kui rääkida Tallinnast ja Tartust.

Aga ühinemise koha pealt – kui asjad juhtuvad evolutsiooniliselt, siis nad juhtuvad. Ühel hetkel on Tartu Ülikool ja maaülikool nii põimunud, et tekibki küsimus, kas on vaja kahte kaubamärki. Peakski toimuma sisuline läbipõimumine.

Prauhti! ühendamist on väga lihtne ära teha, aga kas see annab midagi? Ma arvan, et see juhtub nagunii, sest see oleks mõistlik, eriti kui arvestada tudengite arvu vähenemist.

Kui me räägime koostööst, siis võime rääkida ka Eesti Ülikoolist. Neid näiteid mujal ju on, näiteks California Ülikool, mille all on terve rida erinevaid ülikoole, mida juhitakse ühest kohast. Midagi selletaolist võiks ka Eestis juhtuda. Koht, kust sel juhul siin ülikoole juhitakse, on tõenäoliselt ikka Tartu Ülikool, ma arvan.

Mis mõtetega läheb Tartu Ülikool vastu oma juubelile, 375. aastapäevale?

Ülikoolid elavad oma mineviku pärandis, meie hulgast lahkunud professoritel ja nende teenetel – pika ajalooga ülikooli puhul on see loomulik. Seda on vaja rõhutada aeg-ajalt, aga mitte igal sammul, et meie ajalugu on 375 aastat pikk – see võib hakata ennastki ära tüütama, rääkimata teistest.

See ajalugu on meil ju olemas ja keegi ei võta seda meilt ära.

Pidupäeval räägitakse headest asjadest, aga ega probleemid kuhugi kao. Pärast 6. oktoobrit, kui pidustuste kulminatsioon on läbi, tuleb edasi tegelda ikka samade probleemidega, millest me siin rääkisime.

Teie eelkäijat Jaak Aaviksood meenutatakse sageli kui autoritaarset juhti, kuidas võiks ülikool rääkida teist pärast esimese ametiaja lõppu?

See on küsimus ülikooli inimestele viie aasta pärast. Kui ma ütlen, et mina kindlasti ei ole autoritaarne juht, siis ma petan ennast ja teisi. Meil kõigil on autoritaarsuse geenid olemas, vastasel juhul ei saa ülikooli juhtida.

Inimesena võibolla jah ei pruugi ma kõigile viie aasta pärast meeldida, aga kui ülikool on selle ajaga edasi arenenud, siis see on tähtsam.

Millise ülikooli rektoriks järgmisena hakkate?

Ahhaa, et mul on nagu projektipõhine amet nüüd...

Ei olnud mul plaani minna Tartu Ülikoolist maaülikooli rektoriks ega tulla sealt Tartu Ülikooli rektoriks, asjad lihtsalt kujunesid nii.

Töötada ja elada tuleb nii, et sul on elus millegi vahel valida. Ma ei tea, mis juhtub viie aasta pärast.

Keskendun oma tööle ja kui taas tekib valikukoht, siis tuleb lihtsalt jälle valida.