Täna puudub meie õigusruumis strateegiliste dokumentide hulgas maakonna arengukava mõiste. Seadustatud on vaid omavalitsuste, riigi ning üksikasutuste arengukavad. Samas on maakond rahva teadvuses väga selge mõiste, kohati isegi selgemini tajutav kui omavalitsus.

Väga selgelt sisaldub maakonna mõiste maavanemale ja omavalitsusliidule seadusega pandud ülesandes seista hea maakonna tasakaalustatud arengu eest. Õiguslikku mehhanismi selle teostamiseks pole paraku loodud.

Poolikuks on jäänud lahendus, kuidas tekib regionaalpoliitiline otsus ehk kuidas kujunevad regiooni huvid, mis kaal on regionaalsetel otsustustel ning kuidas neid riigi ees kaitsta?

Põimuvad funktsioonid

Eesti omavalitsuste väiksuse tõttu on teatud osa probleeme suurema ulatusega kui nende territoorium. Kuna omavalitused kasvavad aja jooksul järjest suuremaks, jääb selliste probleemide hulk tulevikus väiksemaks.

Teisele tasandile kuuluvate omavalitsuslike probleemide lahendamiseks pole vaja luua omavalitsuslikku teist tasandit, mis on väga jäik ning satuks edaspidiste haldusmuutuste tulemusena peagi kriisi. Sel juhul peaksime keelama omavalitsuste liitumise.

Omavalitsuste koostöö ja ühisotsustuste kaudu toimiva omavalitsusliidu tugevdamine on oluliselt jätkusuutlikum ja paindlikum lahendus.

Paraku paneb riik maakonna tasakaalustatud arengu tagamise kohustuse maavanematele, kes on kujunenud rahva meeles peamiseks maakonna huvide eest seisjaks, isegi maakonna sümboliks.

Samas pole riik andnud maavanemale selleks inim- ega rahalist ressurssi, sest tema põhiülesanne on riigi huvide esindamine maakonnas. Haldusspetsialistide hinnang on läbi aastate olnud üheselt selge – riiklikud ja omavalitsuslikud funktsioonid maakonna tasandil tuleb lahutada!

Mis saab maavanemast

Riik on maavanemale pannud umbes 380 funktsiooni, millest enamik seostub järelevalvega omavalitsuste üle, riiklike toetuste sihtotstarbelise kasutamise kontrolliga, kriisireguleerimisega ning sotsiaalvaldkonna teenustega. Vaid üksikud funktsioonid on olemuselt omavalitsuslikud ning seotud arengutegevusega.

Riiklike ja omavalitsuslike funktsioonide lahutamisel läheks omavalitsusliidule üle

ainult väike osa maavalitsuste tegevustest.

Samas on riikliku järelevalve teostamiseks maavalitsustesse inimressurssi (näiteks planeeringute valdkonnas) hoopis juurde vaja. Lisanduvad uued järelevalve valdkonnad, eeskätt järelevalve omavalitsuste arengukavade üle, omavalitsuste teostatavate avalike teenuste kvaliteedi kontroll.

Avalikkus paraku ei taju maavanema isikus riiklike funktsioonide teostajat. Kuna maakonna ühishuvide kaitsmine on praegu imagoloogiliselt seotud maavanema nimega, siis peaks see institutsioon, mis jääb neid huvisid kaitsma (s.t omavalitsusliit), saama endale ka maavanema nime.

Kõik eelmised regionaalhalduse kontseptsioonid (Aru 1998, Loodus 2001, Õunapuu 2003) sisaldavad sama ettepanekut.

Järelevalve teostaja ei saa osaleda otsustusprotsessis, sest siis tuleks tal teostada järelevalvet iseenda otsuste üle. Otsustamisprotsess saab seega olla ainult omavalitsusliidu pädevuses. Riigile omakorda lisanduks järelevalve omavalitsusliidu tegevuse seaduslikkuse üle. Loomulikult eeldab eespool toodu paratamatult ka maakondliku arengukava seadustamist ning sidustamist nii omavalitsuste kui ka ministeeriumide harukondlike arengukavadega.

Halduspiirkonnad

Tegemist on eelmiste regionaalhalduse kontseptsioonide ettepanekuga, mida ministeerium praegu analüüsib. Eristama peab kolme regionaalhalduse nähtust.

Esiteks maakond kui omavalitsusliidu koostöö piirkond. Teiseks riiklik järelevalve, mida teostavad tänased maavalitsused. See ei pea tingimata kattuma maakonna kui omavalitsuste koostöö piirkonnaga, kuid väga suur see erinevus olla ei saa.

Kahest eelmisest hoopis erinev nähtus on erinevate ministeeriumide allasutuste regionaalse paiknemise süsteem, mille reformimine teostus esimesena ning jagas Eesti enamasti 4–6 piirkonnaks. Varasemate regionaalhalduse reformi kavade põhiviga oli selles, et nad unustasid järelevalve teema ära ja käsitlesid riiklikku regiooni pelgalt riigiasutuste piirkonnana.

Kokkuvõtteks

Ülalkirjeldatud regionaalhalduse mudel võimaldaks lahendada tänased probleemid, otsustusfunktsioonid ja -pädevused maakonna tasandil selgineksid ning riiklik järelevalve depolitiseeruks. Kohalike elanike huvide esindatus ning nende eest seisva omavalitsusliidu otsustusõigus tugevneks. Võidaks nii riik kui ka omavalitsused.

Selle aasta sügisel tuleb saavutada poliitiline konsensus kontseptsiooni põhiideede üle. Seejärel jätkub ideekava konkretiseerimine ning 2008. aasta jooksul läheksid menetlusse seaduseelnõud. Uus süsteem rakenduks etapiviisiliselt pärast omavalitsuste valimisi.

> Loe edasi