Mul ei unune, kuidas ühel talveõhtul istus Rüütli tänava pingil ruudulise mantliga neiu, kõrvaklapid peas, ja luges raamatut. Lumesajus.

On veel neid, kes kirjandusest hoolivad ja kellele meeldib lugeda. Lausa sellisel määral. Enamiku hool ja arm kirjasõna ja oma keele suhtes on nõrgem – ja kummati nii tugev, et Tartu linnaraamatukogu on olnud üks linna populaarseimaid ja avarama kasutajaskonnaga asutusi. Isegi tingimustes, mis ammu enam ei vasta tänapäeva teavikuhooldusnõuetele, Euroopa kultuurikeskuse eeldustele ega laste-noorte arusaamadele põnevast ja mitmekülgsest avastuskeskkonnast.

Tänapäevast raamatukogu Tartu luua ei suuda, ei oska ega taha. Lohutavaid jutte juurdeehitusest vanale raamatukogule ei saa ju peale nii mitut petmist enam tõsiselt võtta.

Õigustusi leiab

Eks seda, et linnavalitsuse huvi uue raamatukoguhoone rajamise vastu taas kord vaibub, oli kuulda juba enne suve; nüüd siis on seisukoht avalikult kinnitust leidnud.

Eelmisele, Poe tänava plaanile olevat mitmed linnakodanikud vastu olnud (nagu poleks kindlakäelise poliitika ülesandeks ka üksikutele isekatele huvirühmakestele selgitada linna kui terviku vaimseid arengusuundi!), nüüd osutus rent liiga kõrgeks.

Õigustuse lubaduse murdmiseks leiab ju ikka.

Kas nüüd oli asi selles, et vana kaubamaja omanik on ühtlasi tunnustatud ja edukas opositsiooniesindaja? Või lihtsalt selles, et kultuur pole spaaerakonnale kunagi eriti tähtis olnudki? (Meenutagem, kes sai mõne aasta eest kultuuripiduri tiitli!)

Omajagu on tõtt küllap mõlemas – ometi toetasin eelmistel kohalikel valimistel just Reformierakonda, sest Tartus tegutsevatest erakondadest

ainukesena näitasid nad üleüldse mingitki huvi terviklikuma kultuuripoliitika kujundamiseks.

Eks kõiksugu ajurünnakuid toimub nüüdki: viimastel aastatel on ühisel arutlusel olnud nii «Visioon 2030» kui ka 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna taotlus, linna kultuuriturunduse visioon kui kultuuri arengukava aastateks 2008–2013. Ja kõigis kordub mõte: Tartu on Eesti kultuuripealinn, Tartu on Euroopa kultuurilinn, kultuur on Tartus prioriteet.

Visioonimullikesed

Tegelikult on suurem osa sellest ju pelk fassaad. Igale häälekamale kultuuriaktivistile antakse eelarvest magus pulgakommike suhu, et tal tagaselja leivakott tühjaks teha.

Juba eelmise perioodi kultuuri arengukava analüüsil selgus, kui suur osa prioriteetidest on täitmata: ei saadud lubatud ajal valmis linnaraamatukogu, Ahhaa keskust ega Tamme staadioni. Küll pääses Reformierakond oma lambaloomuliste kompanjonidega taas linna ja riiki valitsema.

Praeguse seisuga pole taas kummaltki tasandilt lubaduste täitmist näha. Küll aga makstakse ikka ja jälle kinni ümmargused visioonimullikesed, mida me, kultuuritegijad, ise aitame puhuda.

Ma ei ole kaugeltki ainus kultuuriinimene, kes tundis end solvatuna, kui kuulis, et linnavalitsuse arvates on kulutused uue linnaraamatukogu viimiseks vanasse kaubamajja «ebamõistlikud». Kogu selle aja, mida me olime heas usus linna arengudokumentide koostamisse panustanud, tegime mainekujundust petlikule ja ebausaldusväärsele partnerile, kes ei pea kultuurist ega kultuuritegijatest rohkem lugu kui tarbijaid ligi meelitavatest hampelmannidest hansalaadal.

Väikekodanlik ja kitsi

Küllap on väikekodanlikus Tartus rohkesti ka neid, kes linnavalitsuse otsusele takka kiidavad. Vaimuinimesed ja kultuurikorraldajad ei pea seda enam tegema. Meil on aeg tunnistada, et meie meelest on linna valitsetud saamatult, suutmata ette näha oma tegevuse lähimaidki tagajärgi, kaugematest rääkimata.

«Laenukoormus on kõrge, ehitushinnad on kasvanud, kodanikel on maisemad vajadused» – kelle töö see on? Kes meile sellise linna ja riigi on andnud?

Mul on hea meel näha Tartu eesotsas uut ja optimistlikku linnapead, aga kui ta räägib uue raamatukoguhoone asetamisest viieteistkümne aasta perspektiivi, siis tekib mul küsimus: miks senise viie-kuueteistkümne iseseisvusaastaga on ikkagi nii vähe suudetud? Miks on Tartu oma suhtumises avalike kultuurikeskkondade loomisse väikekodanliku aleviku tasemel? Miks meid ikka ja jälle alt veetakse? Miks kiirelt kosuvad minigarhid poliitikutena kultuuri suhtes nii kitsid ja üleolevad on?

Tundub, et olukorra paranemist pole loota, sest opositsioon on Tartus paraku nõrk mitte ainult positsioonilt, vaid ka pädevuselt – nii poliitiliselt kui kultuuriliselt. Ja nii jääb tartlane ise ka valimiste aegu uskuma, et see, mis on, ongi kõige parem.

Mis siis ikka – piirid on lahti, Euroopas on palju kultuuri- ja kirjandussõbralikumaid linnu. Mis meid siin kinni hoiab?

Eks ikka need tüdrukud, kes vihmas ja lumeski raamatut loevad...