Nagu oma lehes oleme kirjutanud, kavatsetakse hakata Tartusse ja ka südalinna rohkem kõrghooneid ehitama – kas üldse, kuhu, kui palju ja milliseid kõrghooneid oleks Tartusse tarvis?

Raul Kivi koostatud 1970. aasta Tartu kesklinna detailplaneerimisprojekt läks sealt edasi ja nägi Vanemuise kõrvale parklasse ette 15–18-korruselise hotelli.

Kaubamaja taha planeeritud juurdeehitis pidi olema 13 korrust kõrge ja tollase EPA peahoone kõrvale Võru tänava algusesse oli ette nähtud samuti kõrgosaga elamu.

Olgu aga lisatud, et see planeering säilitas Vanemuisest avara vaate Emajõele, praeguse uue kaubamaja kohale pidi jääma tühi plats. Tartu «peatänav» on Emajõgi ja linna siluett projitseeritakse sellele.

Kesklinna 1970. aasta detailplaneerimise osaks oli pikk riba kesklinna vaadetest Emajõe poolt ning see oli läbi komponeeritud – nõukogude ajal võisid arhitektid endale lubada ansamblilist mõtlemist, sest kogu maa kuulus riigile. Ent nüüdki peaks linnaarhitekt olema see, kes tasakaalustab ärihuvid avalikkuse huvidega ja säilitab linnast tervikpildi, mis iga ärimehe visiidi järel kohe kaldu ei kisu. 

Tartu esimese uuema aja kõrghoone Plaskuga kaasnes kahetsusväärne kontrast, mis tekkis uhkeldava torni ja madala ning kitsa bussijaama vahel, viimane lahendati kopikakoilikult labase putkana – olgu pööblile ka midagi.

Arhitektuur peegeldab alati midagi, antud juhul on see kontrast otsene illustratsioon ülbusest linnarahva vastu ja täpne illustratsioon väljendile money talks.

Rääkisin ärimees Rein Kilgiga ja tema ütles Tallinna näitel, et pealinna kõrghoonete seas ei leidu küll selliseid šedöövreid, mida tulevikus kuskile arhitektuuriantoloogiasse võiks panna. Ka teie ütlesite, et kõrghoonete puhul on eriti oluline arhitekti tugevus. Kuidas siis ikkagi tagada, et kõrghooned sobiksid linnapilti?

Hoiduksin tänapäeva arhitektuuri puhul sõnast šedööver. Kui millestki šedöövrit punnitama hakatakse, siis võib kindel olla, et asi läheb edevaks ja kiiskavaks kätte. Selliseid «šedöövreid» on igal pool järjest rohkem ja on kurb, et arhitektuuris on nii palju superstaarilikku mõtlemist ja show-business'likke ambitsioone. 

Olen näinud Frank Gehry ehitisi nii Los Angeleses kui Prahas. Los Angeleses on nad igati omal kohal – et sealsetes mastaapides üldse mõjule pääseda, peab tulistama kõigist kahuritest. Kui aga Gehry Prahasse Vltava kaldapealsele lasti, oli tulemuseks täiesti vale asi vales kohas.

Tartusse Gehry ihaldamine lõpeks samaga: talle ei ole siin tausta ega konteksti, tuules lehvivaid palme ega Hollywoodi elustiili. See oleks nagu megapopstaari kontsert, kus kõik on justnagu kohustatud raske raha eest staari hüplemist imetlema, ka need, kes tegelikult hoopis sümfooniat kuulaksid.

Popstaaridega on lihtsam, nad tulevad, staaritsevad ära ning sõidavad minema, aga iga päev oma elutoas ei kannataks ka neid keegi välja.

Tartus on kõrgematest hoonetest olemas Plasku ja valmimas Tigutorn. Kas nende kahe näite põhjal võib öelda, et Tartu on kõrghoonete rajamisel õigel kursil?

Või on nad Tartusse täiesti sobimatud?

Vaadates Tartu elanikkonna kahanemise ja vananemise statistikat ning kinnisvaraturu üldist stabiliseerumist, võib arvata, et praegu projekteeritud paljudest Tartu tornidest vähemalt pooled jäävad niikuinii tegemata.

Plasku oli arhitektuurselt neutraalse torni ilmumine linnapilti, mis pani õlgu kehitama: niisuguseid on igal pool, kas Tartusse maksis ikka sellist ehitada.

Tigutorn on arhitektuurselt huvitavam ja ambitsioonikam, kuid tartulik ta mulle ei tundu, pigem sobinuks see rohkem kuhugi Tallinna Lasnamäele, õpetamaks sealsele standardsele ümbrusele lihtsat tõde, et maja aknad võivad ka erikujulised olla.

Seal tekiks mingi dialoog, Tartus jääb ta lihtsalt teistest üle kõrguma, ei suhestu õieti millegagi, ka asukoht on eemal.

Viimane arhitektuuriajakiri Maja pingutab kõvasti, et defineerida tartulikkust. Mulle on Tartu olnud lapsepõlvelinn ja mingi tartulikkuse tunne on minuski olemas, aga see mõiste on väga individuaalne.

Lisaks veidi provotseeriv küsimus. Kõrghoonete ehitamise juures on arusaadav, et seal on oluline roll arendaja ambitsioonidel, kuid kas võib ka öelda, et mängus on linnaarhitekti ambitsioonid ehk nagu endale monumndi püstitamine?

See on ebamäärane küsimus, linnaarhitekt ei ole ju ehitaja ega omanik.

Milline peaks olema Tartusse rajatavate kõrghoonete funktsioon?

Nagu kõigil turuühiskonna kõrghoonetel – alates teatavast korrusest puhaskasumit teenida. Kes on rikkad, need peavad veelgi rikkamaks saama, nende rikkus peab kaugele paistma ja imetletud saama. Nii see meie ühiskonnas ju on. Tartu tornid, mis jõutakse valmis ehitada, jäävad praegust aega sellisena ka peegeldama.

Samal teemal: Tartu südalinna kõrghooned, TPM, 13.06., 15.06., 18.06.