Ain Saan ja Toomas Kuusk alustasid kuldmedalile põhja ladumist esikoha jagamisega vehklemises. Neljavõistluse esimesel alal laskmises sai iga võistkonna liige oma tavapärase tulemuse.

«Vehklemine oli kogu asja võti. Teised alad toovad igaühele individuaalpunkte, vehklemine on võistluste reglemendi järgi aga ala, kus saad teistelt punkte ära võtta,» selgitas Saan tartlaste edu üht alust.

Joostes võidule

Kolmas võistkonnakaaslane Mati Pehk sõnas, et konkurendid olla öelnud, et eestlaste vehklemistehnika on teiste omast erinev, mistõttu nendega on raske heidelda. «Toomas on üldse vasakukäeline, juba sellepoolest on ta vastastele ebamugav,» ütles Pehk.

Saja meetri ujumises oli Toomas Kuusk kolmas, Mati Pehk neljas ja Ain Saan viies. Mitmendal kohal kolmene võistkond selle ala järel oli, ülevaadet polnud.

«Enne kahekilomeetrist jooksu oli selge, et kui teeme oma tavapärase etteaste, peaksime medali saama,» tõdes Pehk. «Kahjuks ei andnud korraldajad infot, kuidas mingil võistkonnal üldkokkuvõttes läheb.»

Tartlaste heitlust kõrvalt vaadanud, ise koos tallinlaste Mait Ernesaksa ja Hannes Priksiga viievõistluses (lisandus ratsutamine) pronksmedali teeninud Tambet Kibal märkis, et ega kuldmedalit küll ei loodetud.

Jooksurajale, kus hobused olid kapjadega mullakänkraid üles keeranud, läksid tartlased teadmisega, et kui õnnestub oma tavapärast hoogu hoida, peaks medal käes olema.

Tartlased pidid konarlikul rajal ettevaatlikud olema, sest ühegi katkestamine tähendanuks võistkonnavõistluse lõppu. Neljavõistluses läheb nimelt võistkondlikku arvestusse kolm osalejat, paljudel konkurentidel oli neid rajal neli.

Et aga Toomas Kuusk oli jooksus neljas ja kaheksandana startinud Ain Saan viies ning Mati Pehk üheksas, siis kindlustasidki eestlased pärast 1996. aasta veteranide maailmameistrivõistluste võistkondlikku pronksi seekord endale esikoha.

«Läksime küll medalit püüdma, kuid kuld tuli kahtlemata üllatusena,» tunnistas Pehk. «Teadsime, et teised on juba kaua veteranide klassis osalenud ja vanuse tõttu on neil pikk punktiedumaa.»

Ise tuleb maksta

Nimelt annab veteransportlastele iga 40 eluaastast üle olev aasta lisapunkte, nii olid näiteks šveitslased tartlastest võistluste alguseks umbes 1700 punkti ees. Lõppkokkuvõttes jäeti Sveits aga 800-900 punktiga seljataha.

Endised viievõistlejad, Tartu klubisse Pentathlon kuuluvad Saan, Kuusk, Pehk ja Kibal ütlesid kui ühest suust, et loomulikult pühendavad nad oma medalid Eesti viievõistluse propageerimisele.

Kõik võistkonna liikmed käisid Ungaris maailmameistrivõistlustel oma kulu ja kirjadega, osalustasu oli 150 kuni 200 eurot (23 500 – 31 000 kr), kohalesõit neelas veel 100 eurot (umbes 1500 kr).

«Käisime seal, et vanade tuttavatega kokku saada,» tunnistas Kibal.

Juba tuleval aastal 4.-5. juunil tulevad Tartus viievõistlusveteranide Euroopa meistrivõistlused. Tambet Kibal loodab, et kui Ungaris oli kohal 13 riigi võistkonnad, siis Tartusse tuleb neid ehk kümmekond. Tiitlivõistluste läbiviimise kogemus on tartlastel olemas 1999. aastast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3