«Me pole varem seda turniiri võitnud, kuid tahaks küll,» sõnas Tammeka noortetreeneri Ruben Arutjunovi 1997. aastal sündinud poiste grupi kaitsja Peeter Pungas, kes hakkas jalgpalli mängima mõni aasta tagasi.

Enne Tammekasse siirdumist käis Pungas ühes teises jalgpallitrennis, kuid seal talle ei meeldinud, sest treener ei õpetanud poistele suurt midagi.

«Teises trennis pidin ma niisama jooksma ja kui treener andis meile palli, siis pidime lihtsalt mängima,» meenutas Pungas. «Tammekas on aga kord majas! Tahaks heaks mängijaks saada ja siin olen ma igasuguseid asju juurde õppinud.»

Pungase meeskonnakaaslase Eero Pärna sõnul on jalgpall lihtsalt huvitav ala, millega on vahva tegeleda.

Samasugust entusiasmi nii jalgpalli kui ka homme algava turniiri vastu jagavad teisedki trennikaaslased, kes juba ootavad pallilahingute algust, et oma triblamis-, kaitse- või petteoskusi vastaste peal proovida ja oma vanematele näidata.

Linn täitub lastega

Teisipäevase seisuga oli turniirile tulemas 85 meeskonda. Turniiri ligi 1300 noorjalgpallurist suur osa on Tartu poisid. Mujalt tulnud majutatakse koolidesse ja hostelitesse.

Võistlejaid on kolmest riigist: Eestist, Soomest ja Lätist. Turniiril on kohal kogu Eesti paremik, seega saab pilgu heita viimase kümnendi noortetööle ja silmata ehk mõnd talenti, kes aastate pärast Eestit või paremal juhul ka maailma vallutab.

«Noorte tase on kindlasti tõusnud ja tõuseb veelgi ning tänu sellele on turniir põnevam,» sõnas Tammeka tegevdirektor Janno Hermanson.

Kuna turniir toimub kümnendat korda, saab pealtvaataja ka ülevaate Eesti jalgpalli viimase kümnendi noortetööst.

FC Flora presidendi ja Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) asepresidendi Aivar Pohlaku sõnul on aastatega muutunud jalgpalli noortetöö sisu.

Nõukogude Liidu ajal oli noortetöö alati tulemusekeskne. Nüüd on Pohlaku arvates tekkinud tulevikku suunatud lähenemine ja mängijaile õpetatakse ka moraali ja eetikat.

Samas on teistmoodi suundumus raske, kui klubide treeneritel ja juhtkonnal on erinevad arusaamad.

«Lapsi tuleb kasvatada ja harida ning kõik noored peavad saama võimaluse mängida,» ütles Pohlak. «Kui kellelgi on piisavalt talenti, siis pakume talle võimalust profiks saada.»

Kuigi Pohlaku sõnul on tema loetelus esikohal noortele mängurõõmu ja pedagoogika pakkumine ning võistlustel tulemuste saavutamine on päris lõpukohal, ei saa EJL sellist suhtumist klubidele peale suruda, igaüks peab oma tee ise leidma.

Pohlaku sõnul on väga huvitav jälgida Tartu jalgpallielu, sest linnas on kaks erinevate põhimõtetega klubi. «Ühel poolel on Tammeka, kes kasvatab noori ega osta mängijaid mujalt eriti juurde,» selgitas ta. «Teisel pool on aga Merkuur, kellel noortetööd praktiliselt pole ja kes komplekteerib meeskonna seetõttu teisiti. Eks tulevik näita, kumb neist tugevam on!»

Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Indrek Kanniku hinnangul on aastatega paranenud treenerite treeningumetoodika, mis on muutunud sarnasemaks mujal maailmas kasutatavaga.

Küll aga teeb Kannikule muret, et treenerid püüavad kohati lastest viimast välja pumbata. Tema meelest viib noorte piitsutamine selleni, et noorteklassis on mängijad küll väga head, kuid tulevikus on meestel jalad läbi ja kadunud on ka tuju ning tahtmine jalgpalli mängida.

Seetõttu usub ka Kannik, et jalgpallitrennis peaks noor saama hea tehnika ja armastuse mängu vastu, nii et kõik lastejalgpallis olnud jääksid edaspidi mingil tasemel jalgpalli mängima.

Teise probleemina toob EJLi president esile Eesti noortejalgpallis toimuva pettuse: klubid näitavad oma mängijate arvu suuremana, kui see on tegelikult, et saada rohkem pearaha. Kui selline klubi tabatakse, siis on karistus Kanniku sõnul karm.

Küll aga võiks harrastajate hulk Kanniku hinnangul Eestis mitu korda suurem olla. Näiteks tuleks tema arvates jalgpalli juurde üha enam tõmmata ka tüdrukuid.

«Harrastajate arv on Eestis tänaseks kasvanud umbes seitse korda, mis on suurepärane näitaja, kuid võiks veelgi parem olla,» ütles Kannik.

Spartakist pikalt maas

Moskva Spartaki noortetreeneri Aivar Tiiduse hinnangul oli Eesti noorte areng aastatel 1992 – 1998 väga kiire, kuid on praeguseks toppama jäänud ja liigub pigem vähikäigul. Tema sõnul on selleks mitu põhjust, esiteks raha.

«Suurklubid peaksid noortesse üha enam investeerima, kuid selle asemel üritatakse peade arvu suureks ajada,» sõnas Tiidus. «Tunda on haltuura lõhna, sest kvaliteeti pole eriti näha, proovitakse vaid gruppe suurendada.»

Samuti jääb Tiiduse sõnul puudu kvalifitseeritud noortetreeneritest. Kas Eesti klubidel on kunagi võimalik näiteks Spartaki tasemele jõuda?

«Ma arvan, et Eesti ei jõua kunagi sellisele tasemele – nii kahju, kui meil sellest ka pole,» sõnas Tiidus. «See jalgpall, mida Spartaki noored mängivad, jääb meile unistuseks. Kuigi loomulikult proovime Eestis samuti selles suunas töötada, kuid me oleme ikka tunduvalt maas.»

-------------------------------------------------------------

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2