Hiljuti paiskus meediasse väikese ajavahega kaks energiasõnumit, mille sisu olemuselt sarnane: pruugime hoogsalt ja üha enam taastumatuid loodusvarasid, sest nõnda on odavam. Kõigepealt edastas Kanal 2 loo sellest, kuidas edeneb Fortum Tartu elektri ja soojuse koostootmisjaama ehitus Lohkvas. Videopildist võis lugeda ettevõtte nõukogu liikme Tiit Veeberi varjamatut rõõmu selle üle, et võrreldes maagaasi ja hakkpuiduga tagab turba põletamise hoogustumine järgmisel aastal tartlastele kaks korda madalama soojahinna.Siis lugesin netiajalehest Anto Raukase sõnumit, kuidas tuuleenergiasse investeerimine on lühinägelik, sest mõne aasta pärast ei suuda tuuleenergia enam põlevkivienergiaga viimase madalama hinna pärast võistelda. Tiit Veeberist saan ma paremini aru. Tema on ärimees ja üldiselt kehtib reegel, et kui mängus on kellegi otsene kasu, tegeldakse keskkonnaküsimustega ainult nii palju kui hädapärast vajalik ehk seadustes nõutud. Akadeemikult ootaks aga seda, et ajal, kui isegi algklassilapsed saavad aimu, mida tähendab mõiste «ökoloogiline jalajälg», ei edastaks ta vaieldamatu arvamusliidrina sõnumit vastutustundetust käitumisest, kui selle peamiseks põhjenduseks on odavus. Ühe lihtsalt adutava paralleeli võiks tuua jäätmemajandusest. Kui käituksime praegu nagu nõukogude ajal ja ladestaksime jäätmeid kõikjale, kuhu mugav ligi pääseda (peaasi, et silma alt ära), ei tuleks keskkonnakaost kaua oodata. Aga see oleks ometi nii ahvatlevalt odav. Esialgu. Kuni peaksime hakkama maksma kordi enam, et lagastatud loodust endisesarnaseks muuta. Põlevkivi ja turba puhul ei adu me neid keskkonnamuutusi paraku nii vahetult, sest igaüks rappa ei satu, ammugi Virumaa tuhamägedele. Ja enamikule eestlastest on õnneks veel võõrad kaevandustest rikutud kaevude, sisselangeva pinnase ja iseenesest süttivate turbaaunade mured. Nii arukad mehed nagu Raukas peaksid aga nägema tervikpilti paremini ning aitama kuulutada sõnumit, kuidas käituda, et Maal oleks võimalik elada ka meie lastel ja lastelastel. Ja nende lastel. Veel ootaksin ärimeestelt, kaasa arvatud soojaärimeestelt, infot sammudest, mida nad pole astunud pelgast majanduskasust lähtudes, vaid ka loodusele mõeldes. Annan tõele au: tänu Fortum Tartu kombijaamale on võimalik põletada vähem põlevkivi, mille tekkeaeg on turbast võrreldamatult pikem. Aga üldplaanis ei saa ka turbasoid oma tuhandeisse aastaisse ulatuva ladestumisajaga pidada inimese eluea lühiduse valguses taastuvaks. Raha tuleb muidugi lugeda. Loota, et me ühel päeval teeme kõiki oma otsuseid järeltulevaist põlvist lähtudes, oleks lihtsameelne. Isegi enesesalgajalik. Aga raha esiplaanile seadmine on vastuvõetamatult küüniline. |