Sander Kaasiku esimese õpetaja nimi on Monika Kiho. Õpetaja ütleb, et seda poissi ta veel väga hästi ei tunne, aga nad on enne kooliaasta algust temaga kohtunud küll. Nad on koos mööda koolimaja ringi jalutanud ja vaadanud, kus asuvad klassituba, söögisaal ja garderoob.
Monika Kiho on Maarja koolis õpetanud 20 aastat. Midagi muud ta teha ei soovi. Ta usub, et kui miski teda hommikuti närvi ajab, siis on need argielu pisiasjad. Aga niipea, kui ta jõuab kooliõuele või astub koolimajas oma õpilaste ette, on maailm jälle rahulik. Monika Kiho usub, et teeb tööd, mida teda on tegema kutsutud. Ja lisab, et erivajadustega laste õpetamine annab õpetajale tagasi kaugelt rohkem, kui inimesed on harjunud uskuma.
«Kunagi ei tohi meelest lasta seda, et sul tuleb olla valmis üllatusteks. Ega sedagi, et eesmärke võid sa seada küll, aga kõik ei pruugi alati plaanipäraselt minna,» räägib ta.
Maarja kooli esimese klassi vihikud on käsitsi õmmeldud ja peaaegu sama suured nagu koolipingi lauaplaat.
Õpetaja räägib, et kõike mida õpitakse, tuleb Maarja kooli lastel püüda tajuda kõigepealt terve kehaga. Nii saavad paremini selgeks kujundid ja ruumisuhted. Matemaatikat on võimalik õppida aga ka samme astudes või tantsides või siis põrandale pandud märke nööriga ühendades ja nii tohutult suuri kolmnurki ja nelinurki joonistades.
Tähti õpitakse aga nii, nagu oleksid need muinasjutud. Mõmmi-läheb-maasikale-muinasjutt õpetab m-tähte.
Aabitsaid 1. septembri aktusel Maarja koolis ei jagata. Esimesel koolipäeval tuleb ettemängimisele hoopis muinasjutt, mille on lavastanud esimese klassi juhataja Monika Kiho. «See räägib vikerkaarest ja värvidest meis enestes,» ütleb ta.