Tänasest astusid Tartu Tamme gümnaasiumi 1.c ehk muusikaklassis tarkuseteri koguma kolmikud Richard Heinrich, Loviise Marie ja Elisabeth Herta, ühise perekonnanimega Laht.
Särasilmsed jütsid seadsid ranitsad valmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pinalid, värvilised paberid ja pliiatsid on ranitsatesse pakitud ja nüüd ootavad lapsed endi sõnul kõige rohkem ikka õppimist.
Loviise arvab, et talle meeldiks hästi palju arvutada, joonistada ja kirjutada. Elisabeth nõustub õega ning lisab ootuste hulka veel tantsimise.
«Tüdrukud hakkavad meil siin õmblema, mina hakkan puutööd tegema,» räägib aga Richard.
Pinginaabrid ja istekohad on rüblikutel juba välja valitud. Loviise leidis koos trennikaaslasega sobiva pingi esimeses reas, Richard ja Elisabeth aga suisa õpetajalaua vastas. «Sest me valisime selle koha,» põhjendab poiss. «Sealt näeb kõige paremini ja kuuleme kah hästi,» lisab ta pärast lühikest mõttepausi.
Tiina Kirs, kolmikute esimene klassijuhataja, on õpetajana töötanud juba 22 aastat. Loviise, Elisabethi ja Richardi koolitee kohta arvab ta, et see on võibolla pisut turvalisem kui üksiklapsel, kuna nad saavad üksteist toetada. «Minu meelest nad on nii armsad, nüüdki üks õde kukkus oma vennakest kallistama ja musitama – ma usun, et neil on olemas see küünarnukitunne,» muheleb Tiina Kirs ja arvab, et sellistel lastel on see koolitulek pisut teistmoodi.
Kool on ikkagi kool ja alguses võõras, räägib õpetaja. Vanemad õpilased olevat kunagi suure gümnaasiumihoone kohta öelnud, et esialgu tundub nagu natuke kohutav ja ega hästi ei kujutagi ette, mis koht see on. «Meil on aga toredad õpetajad ja toredad õpilased ja toredad vanemad – meil on kõik tore,» naerab Tiina Kirs.
Täna õpiteed alustavatele jütsidele soovib klassijuhataja lõbusaid ja rõõmsaid kooliskäimise aastaid, igakülgset toimetulekut ning toetavaid vanemaid. «Et ikka sära oleks silmades, minu jaoks on see kõige tähtsam,» ütleb Tiina Kirs. Ta lisab, et ükskõik milline laps ka poleks, kurb ja õnnetu ei tohiks ta kunagi olla – igasugustest probleemidest saab üle.
Ka tulevasse õppeaastasse suhtub õpetaja positiivselt ning loodab, et lapsed ikka jätkuvalt toredad oleksid. Samuti on väga tähtis koostöö lastevanematega ja mõlemapoolne usaldus. Klassikollektiiv on nagu üks suur pere, rõhutab Tiina Kirs.