Jaroslav Tark põletas Tartu esimest korda maha 1030. aastal. Tol korral oli Tartu veel väike puust linnus praeguse tähetorni asukohal, nii et Jaroslavi mehed ei pidanud palju vaeva nägema – paar tikku, veidi Postimeest ja Tartu oli lännu! Ei tea, kas seetõttu – aasta 1030 jäi tähistama Tartu sünnipäeva –, aga miskipärast on Tartu linna põletamine ja hävitamine jäänudki traditsiooniks. Vaevalt oleme linna uuesti üles putitanud, kui kohe on kohal järgmine tulevärgimees. Kõige põhjalikumalt võttis asja ette meie vana vaenlane, Haapsalu linna aukodanik Peeter I, kes üritas Tartu aastal 1709 maamunalt pühkida. Kõik, mis ära ei põlenud, tuli «pika» käsul ära lõhkuda ja minema tassida. Seitsme kirikuga imelisest hansalinnast jäid vaid tukid. Oma linnast ilma jäänud tartlased saadeti aga Siberisse. Aja jooksul oleme sellise käitumisega isegi kohastunud. Sest see ei olnud esimene ega viimane Tartu hävitamine. Üks suurem Tartu põletamine toimus Teise maailmasõja ajal. Kesklinn pommitati maatasa, sillad lasti õhku. Kui meie teiega sündima hakkasime, kes varem, kes hiljem, oli Tartu kesklinna jõeäär jälle sama tühi nagu muinasajal – nagu poleks seal linna olnudki. Vanemuise mägi oli küll alles, teatrit enam mitte. Sellest hoolimata on Tartu alles! Mis jõud see on, mis meie linna ikka ja jälle rusudest üles ehitab? Tartu on nagu uinuv printsess, õun kurgus, kes alati üles ärkab, kui häda väga suureks läheb. Kui on tundunud, et voh, nüüd seda linna ei päästa enam miski, on printsess õuna välja köhinud ja linn on jälle päästetud. Juba tuhat aastat toimuvad Tartus imed! Esiteks rajati Tartusse, peaaegu et olematusse linna, hiiglaslik toomkirik, sama suur kui Kölni katedraal. Seda ehitati Toomemäele kakssada aastat! Tekib küsimus, milleks? Rootslane Johan Skytte, kellel ei olnud mingit põhjust Tartut Riiale eelistada, sosistas viimasesse lahingusse tormavale Gustav II Adolfile kõrva, et Tartusse tuleb rajada ülikool! Gustav kirjutas asutamiskäsule alla ja hetk hiljem lasti ta sõelapõhjaks... kuid Tartusse rajati Ülikool. Kui Gustavit oleks kuul tabanud paar päeva varem, ei oleks Tartu saanud Ülikooli ja meie linna poleks sündinud. Või oleks see küla siin vaikselt hingitsenud koos Peeduga – suure Elva eeslinnana. Kui üldse. Tegelikult oli ju Skytte Tartu rajaja. Kuid milleks? Milleks??? Järgmine ime sündis sada aastat pärast musta Peetri hävitustööd, kui Tartus oli mõni elanik ja Toomel karjatati kitsi. Kolm hullu, Parrot, Morgenstern ja Krause, otsustasid taastada Tartu ülikooli. Päev enne tehti atentaat tsaar Paulile, kes ülikoolist Tartus kuuldagi ei tahtnud. Parrot oli tol mõrvapäeval justkui juhuslikult Peterburis. Uus tsaar Aleksander aga mõistis suurepäraselt, mis ülikooli vastastega juhtub. Ta hakkas Parroti ja Tartu ülikooli patrooniks. Ülikool taastati, Toomele ehitati raamatukogu ja tähetorn, ehitati peahoone ja botaanikaaed ja linn ärkas uuesti ellu... aga milleks? Nüüd on viimasest sõjast ja Tartu «hirmsast ärahävitamisest», nagu Käsu Hans seda omal ajal nimetas, mõni aeg möödas. Aga printsess ikka magab, õun kurgus. Kas me peaksime taastama toomkiriku või Kivisilla? Või lõpuks ometi käivitaks rongiühenduse mere ja muu maailmaga. Mida on Tartule vaja, et see ärkaks? Kus, kurat, on meie Püha Graal! Et seda teada saada, tuleb lahti muukida Tartu kood. LLAPVROK. Vihje! Lugege tagurpidi. Tuleb välja, et me peame ehitama halli, sama suure ja võimsa nagu Tartu toomkirik. Nemad said sellega tuhat aastat tagasi hakkama. Nüüd on meie kord. Korvpall on seda linna elus hoidnud kurjast Jaroslavist saadik. Siin on sündinud Ilmar Kullam ja Tartu Kalev. Tuhanded lapsed on tänu korvpallile korralikeks tartlasteks kasvanud. Ja meil on suurepärane meeskond! Meie kõik – tartlased, korvpallurid, kohtunikud, nende naised, vanaemad ja sugulased, muidugi meie võitmatu meeskond – oleme oma halli ära teeninud. Kümnetuhandene hall saagu meie linna! Muidu tuleb Ülemiste vanake ja uputab Tartu ära! Et Kalev võidaks. Ja miks peab Bob Dylan või Led Zeppelin tartlastele Tallinnas esinema. Palun laulgu siin! Nad tuleks, kui oleks, kuhu. Kuna mul endal terve halli raha kusagilt võtta pole, siis ma annan Juhan Liivi järgides hea meelega ära oma kuue. Niisiis, palun, las Vahur Kalmre ostab selle loo honorari eest kuue ja riputab meie llapvroki halli fondi. Ma loodan, et järgmine annetaja on Tartu linn. Valimised ka lähenevad, või mis? |
Kõik tänased
