Ühelt poolt oli sel kõutsil muidugi omakasu mängus, teisalt aga teadis suurlinna tänavatel karastunud kass eestlastelegi tuntud lihtsat tõde: kui lehm on majas, siis on ka söök laual. «On küll nii,» kinnitab Tartu vallas Metsanuka külas asuva Aru talu perenaine Eha Ast. «Ma sündisin Siberis, ema ja isa olid küüditatud. Jäime kõik ellu, sest ema töötas karjalaudas ja tõi sealt mõnikord salaja peotäie jahu või pudeli piima koju. Kui Eestisse tagasi tulime, võttis ema kohe lehma.» Küla peale lehm Suureks kasvades käis Eha Ast ema jälgedes. Ajad polnud siis küll enam nii kitsad kui tema lapsepõlves, kuid piimapuki otsa viidud oma lehmade piim andis vene ajal perele tubli teise kuupalga juurde. Ja kui perenaine koondati, ei jätnud loomad ja põllulapp neljaliikmelist peret nälga. Mõne kilomeetri kaugusel Nõela külas elav Alttoa talu perenaine Daysi Tõruvere võttis esimese lehma 20-aastaselt, nüüd on tal lehmapidamisstaaži 26 aastat. Kummagi talu perenaine pole kokku lugenud, mitu lehma tal on olnud. «Jäin lastega koju ja midagi pidi ju tegema,» ütleb Alttoa perenaine lihtsalt. «Ja üldse – mis elu see maal siis oleks, kui loomi poleks.» Nii elavadki Aru ja Alttoa talu rahvas endiselt ehtsat maaelu. Kuigi Tartu jääb nende kodust vaid paarikümne kilomeetri kaugusele, kuigi ühe-kahe lehma piima ei võta juba aastaid ükski piimatööstus vastu ning kuigi ühe-kahe lehma pidajaid jääb üha vähemaks. Veel 1990. aastate alguses oli maal pea igas majapidamises lehm, nüüd jääb neid harva silma. Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti andmetel oli Tartumaal eilse seisuga 438 loomapidajat, kelle karjas on üks-kaks lehma. Eha Ast ja Daysi Tõruvere loevad Kärkna kandi külade üksikud lehmad kokku ja saavad tulemuseks igasse külla ühe lehma. Kohupiim, või, sõir, jogurt Aru talus on lehm Mooni, mullikas, tiukri kanad, kass ja koer. Seda on tegelikult üsna vähe, kui arvestada, et talus on olnud ka neli lüpsilehma ning nende järglased. «Piima ei ole enam kuhugi müüa ja sellepärast pole mõtet palju loomi pidada,» selgitab Eha Ast. Aher Mooni annab päevas ligi kümme liitrit piima. Sellest võtab matti muidugi ka kass, kes lüpsiku kolina peale kohe perenaise järel, saba püsti, kaks korda päevas lauta lehma lüpsma tõttab. Daysi Tõruvere lõpetas nelja lehma pidamise ära 1999. aastal. Inertsist jättis ta endale esilagu kaks lehma, siis ühe. Nüüd on Tõruverede seitsmeliikmelise pere talus lehm Roosinupp, suur pull, väiksem pull, vasikas, neli suurt ja kaks väikest siga, kanad, väga sõjakas kukk ning mõistagi koer ja kass. «Mida neile kassidele-koertele siis anda, kui lehma pole,» arutleb Daysi Tõruvere. «Meil on lihtsam lehma pidada, sest pood jääb kaugele. Ja elu on näidanud, et poepiim saab ka väga kiiresti otsa.» Lisaks ei saa lahjast poepiimast teha kohupiima, sõira, võid ja jogurtit. Aga Mooni ja Roosinupu rammusast piimast saab. Eha Astil, kellele meeldivad vanad asjad, on võiteoks uhke, ei teagi, mis ajast pärit rauast võimasin. Daysi Tõruverel teeb võimasina töö ära kolmeliitrine klaaspurk. Kohupiima, sõira ja või tegemine on üldiselt teada-tuntud töö. Aga kuidas teevad perenaised kodus uuema aja piimatoodet – jogurtit? Väga lihtsalt, vastavad naised ühest suust. Piim tuleb kuumutada 60 kraadini, siis tuleb liitrile piimale lisada 2–3 teelusikatäit poest toodud maitsestamata jogurtit ja jätta segu toasooja seisma. Õhtul tehtud jogurtilaar on hommikuks valmis. Siis võib sinna segada külmutatud marju ja lasta hea maitsta. Mis saaks kassist? Alttoa pere kolm last on lehmapiima peal üles kasvanud ning sellepärast pole seal kodus kunagi muret, kuhu väärt kraam panna. «Meie lapsed joovad isegi piimasupi peale piima,» naerab Daysi Tõruvere. Eha Ast on aga tähele pannud, et nooremad eelistavad poepiima, oma lehma piimal olevat imelik maitse. «Teate, ma lihtsalt ei mõista, mis on inimestega juhtunud,» ütleb Alttoa perenaine. «Ainult see kõlbab, mis on poes! Inimesed ei taha enam isegi tasuta marju, et nendest talveks head mahla teha, kõik ostetakse.» Varsti on heinaaeg. Alttoa talu meespere lööb siis oma tehnikale hääled sisse – ei mingit tüütut hanguga vehkimist. Heina on tehtud alati nii palju, et seda jaguks ka Metsanuka külla Moonile. Sel aastal Eha Ast aga naaberkülast heina vist enam ei osta, sest kaalub lehmapidamisele lõpu tegemist. «Mu kaks lapselast on tähtsamad, hakkan neid hoidma, kui tütar tööle läheb,» selgitab ta. Loodetavasti ei lase ta pehme süda Moonit siiski müüki panna. Sest mis saaks siis Aru talu kassist? Kas ta peab siis hakkama krõbuskeid sööma ja vett peale lakkuma? Ütles ju juba kass Matroškin: «Mis elu see on ilma piimata! Nii võib ju äragi surra!» |
