Kõige lihtsam oleks hakata sõimama Eesti Energiat, ehkki elektriliinide oma maal talumise kohustusega seotud alandavalt väikesed kompensatsioonimäärad kehtestas riigikogu eelmine koosseis. Seadusemuudatuste mõte on ilmne – näidata koht kätte Eesti Energialt kompensatsiooni nõudlejaile, teiseks toetab see selgelt kinnisvaraarendajaid. Nimelt loob seadus edaspidi võimaluse seada ka tulevikus rajatavatele tehnovõrkudele sundvaldusi. Seda ka siis, kui arendajale ette jääva kinnistu omanik keeldub trassi oma maalt läbi lubamast. Sundvalduse võib nüüd kehtestada ka omavalitsus. Varem võis kinnisvaraarendaja kaevata tüliks oleva kinnistuomaniku kohtusse ja nõuda liinide rajamiseks servituudi seadmist kinnistusraamatusse, nüüd peab aga vaene kinnistuomanik oma eraomandi puutumatuse kaitseks ise kohtu poole pöörduma, kusjuures seekord on seadus omavalitsuse ja Eesti Energia poolel. Niisiis on seadusemuudatused, mis vormiliselt justkui loovad eraomanikule kompensatsioonimehhanisme, nad tegelikult kõige jõhkramal moel nurka surunud. Olen ise samuti maaomanik, kelle krunte läbib rohkem kui kilomeetri jagu elektriliine. Ausalt öeldes ei ole ma seni aru saanud, miks peaks Eesti Energialt küsima kompensatsiooni selle eest, et ta mulle voolu stepslisse toob. Samamoodi ei mõista ma, miks peaks häirima asjaolu, et üle minu maade viiakse vool stepslisse ka naabritele. Tõsi, pisut teistsugused lood on suuri kõrgepingeliine taluvate maaomanikega. Hiigelmastid rikuksid ära väljavaate minugi koduaknast. Siiski ei maksaks unustada, et enamik maaomanikke on krundid ostnud või erastanud teadmises, et maa peal on sellised liinid. On ilmselt küllalt neidki inimesi, kes olid maa omanikud või kasutajad juba siis, kui liine rajati luba küsimata. Aga nõukogude ajal ei küsitud tavakodanikult eriti millekski luba ja me ei saa kõigi okupatsioonivõimude tegemiste eest praegust riiki kuidagi maksma sundida. Kompensatsioonimehhanismi tegelik mõte on aga teha inimestele selgeks, et kompensatsiooni pole mõtet küsida. Selle iseenesest küllalt lihtsa sõnumi kohaleviimise ettevalmistamiseks kulutab Eesti Energia neli miljonit krooni ja sõnumi kohaleviimise edaspidiseks administreerimiseks 1,5 miljonit krooni aastas. Mina kui üks 1,3 miljonist Eesti Energia omanikust pean sellist raha raiskamist kuritegelikuks. Selle asemel võiks võtta vastu seaduse, et kompensatsiooni ei maksta ja kogu lugu. Või siis rääkida läbi tõepoolest ainult kõrgepingeliine taluvate maaomanikega ja maksta neile väärilist kompensatsiooni, sest minu arvates võivad ainult kõrgepingeliinid ja teatud alajaamad tõsiselt kahjustada inimeste huve. Aga erakondade sponsorite ja riigiettevõtete huvid kaalusid seegi kord üles lihtinimeste huvid. Need kaalusid üles ka kõigi ühishuvi säästa raha lollide ja kulukate seadusemuudatuste arvelt. Soovitan maaomanikel mitte lasta end alandada. Ärge taotlege neid sente ja kroone. Säilitage väärikus ja laske see hüvitisemehhanism põhja. |