12-aastane Kevin ja 15-aastane Rainer ning sama vana Kaur Rasmus Joost tunnistasid muidugi kohe, et nemad enam mänguväljakutel käi. «Me oleme juba suured,» põhjendas Kaur Rasmus. See tähendab: olemasolevatel mänguväljakutel pole nii suurtel poistel enam midagi teha. Samas hing nagu kuskile ihkaks, sest Kaur Rasmus räägib peagi valmivast väljakust laululava juures, kus peaks tegemist jaguma ka neile. Rauakobakad ei ahvatle Et aga Tartu mänguväljakutest mingit üldpilti saada, käisin Tartu linnavalitsusest saadud kaardile toetudes läbi kõik teadaolevad mänguväljakud. Neljal neist olid ekspertidena kaasas asjatundjad – 9-aastased Sigrid ja Siim Paavle ning Rosemary Pree. Et linnavalitsuse kaardil ei olnud väljakute täpseid asukohti, oli nende ülesleidmisega tükk tegu. Pärast mänguväljakute külastamist olin segaduses. Tartus on möödunud aasta 31. detsembri seisuga 21 871 last. Linnavalitsuse viidete järgi leidsin 26 kohta, mida mänguväljakuks nimetada saab. «Kas seda pole liiga vähe?» olen lapsevanemana endalt juba mitu päeva küsinud. Seda enam, et mõnda neist paikadest (kaardil nr. 6, 11, 12, 13, 14, 17) saab mänguväljakuks nimetada suure liialdusega – neisse oli koondatud hulk nõukaaegseid ronimisredeleid ja -kaari ning kiigepuid. Üksikult leiab selliseid atraktsioone magalarajoonides pea iga teise maja kõrvalt. Tühjade mänguplatside serval kerkis vägisi pähe mõte, et ilmselt sobivad seesugused rauast atraktsioonid tänapäeva lastele pigem kooli kehalise kasvatuse tundi harjutuste tegemiseks kui sära silma toovateks lustipaikadeks. Seda isegi hoolimata sellest, et paljud rauakobakad on saanud pärast ülevärvimist värskema ilme. Lisaks Toomemäe (kaardil nr. 1 ja 2) ja kaubamaja (3) mänguväljakule jagus uhkeid värvilisi mänguväljakuid veel Anne kanali äärde (4 ja 5), Annelinna tagumistesse soppidesse (7, 8, 9), Õpetaja tänavale (22), Ravilasse (23) ja Raadi linnaosa tagumisse otsa (26). Ülejäänud mänguväljakud jätsid kahvatu mulje, kuigi neiski on mõni mõnus atraktsioon, millele mängueas lapsed kilgates tormavad ja sinna ikka mingil põhjusel tagasi kipuvad. Mänguväljakuekspertide lemmikväljak asub aga Annelinnas, Mõisavahe 35 maja taga. «Trossiga alla sõites sain seal enda julguse ja osavuse proovile panna,» lausus Rosemary. Siim seevastu hindas laskumisraja lõppu veidi ohtlikuks – seal võib end vastu raja lõppu tähistavaid poste ka ära lüüa. Sigrid kiitis ka väljaku rajajate oskust majade vahel asuv mägi laste heaks ära kasutada. Kuid just sellel mänguväljakul jäi neile silma räpasus – maas vedeles hulgaliselt sihvkakoori, suitsukonisid ning õllepudeleidki. Samas oma pooleaastase tütre Greetega aega veetnud Getter Juuremaa teadis rääkida, et ega seda mänguplatsi keegi regulaarselt koristagi. «Tavaliselt käib siin Greetega tema vanaema, kes on näinud siia aeg-ajalt bussiga mingeid mehi kohale toodavat. Need peaksid ilmselt siis platsi koristama, kuid nende tegevusest on ilmselgelt näha, et nad seda eriti ei viitsi,» nendib ta. Samas on Juuremaagi selle mänguväljakuga üldplaanis rahul – tillematele põnnidele on aiaga eraldatud mängumaa, kus pole ohtu, et lapsed ema selja tagant ootamatult minema lipsavad või suurematele lastele jalgu jäävad. Ka on mänguväljakul kiiged, kus saavad kiikumisrõõmu ka Getteri vanused põngerjad. Noor ema tõdeb aga, et lapsesõbraliku linna tiitliks ei piisa vaid ühest kodulähedasest mänguväljakust. «Näiteks lapsevankriga on ühistranspordis päris keeruline liikuda – madala lävega busse peaks ikka palju rohkem olema,» selgitas ta. Kui bussisõit oleks mugavam, saaks Annelinna kõrgete majade vahelt tihedamini ülejäänud linna kaemas käia. «Praegu olen aga kesklinna pangakaardi järelegi minekut aina edasi lükanud,» lausus ta. Mänguväljak lindudele Pärast sellelt mänguväljakult lahkumist suundume Mõisavahe 7 maja taha uue värvi saanud nõukaaegsete turnimispuude juurde. Kui eelmisele mänguväljakule tormasid lapsed suure hurraaga, siis seekord on nende samm vaoshoitum. Algatuseks püüab Siim alla lasta roostes moega lagunema kippuvast liumäest, et see aga ei õnnestu, asub ta koos kaaslastega hoopis turnima. «Eriti kaua sellises kohas ikka olla ei taha küll,» hindas ta mänguväljakut, kus kõik atraktsioonid olid rohtu kasvamas ning nende kõrval vedeles niitmata jäänud rohututtide sisse peitunud betoonpostitükkidel ohtlikke klaasikildegi. «See on ju kohe näha, et seda mänguväljakut armastavad linnud rohkem,» hindas Sigrid lindude väljaheiteid atraktsioonidel ja piidles taevas tiirlevaid tiivulisi. Rosemary arvates ei pea sellisesse kohta ekstra minemagi, sest turnimiseks sobivad sama hästi ju ka näiteks vaibakloppimispuud. Neid leiab aga pea iga maja kõrvalt. Üksildane ja rohtunud Ilmatari tänava eramajade vahel asuv tilluke mänguväljak on üldmuljelt aga troostitu. Kevin Veeber ja Rainer Elp räägivad selle rohtukasvanud mänguväljaku veerel, et üldiselt on Tartu mänguväljakud hukka läinud. «Päris palju prahti vedeleb maas ja mänguvahendid kipuvad lagunema,» rääkis Kevin ja viitas samas kõrval maas vedelevale korvpallilauale, millest tema teada on lihtsalt aeg jagu saanud.
> Loe edasi |
