Seda, kuidas Eesti Omanike Keskliidu ja ka paljude väljaspool seda ühendust seisvate inimeste meelest oleks õige kodud maamaksust vabastada, oleme kuulnud ja lugenud söögi alla ja söögi peale juba ligi poolteist kuud. Vaidluses maamaksu ja selle põhjendatuse üle ilmselt üht ja täielikku tõde ei ole. On maaomanikke, kelle üüratut räämas linnakrunti nähes turgataks paljude pähe mõte, et kui inimene ei vaevu arvestama kaaslinlaste ilumeelega või lihtsalt ei suuda oma varast üle käia, oleks tema maale uue peremehe leidmine üldiseks hüvanguks. Kõrge maamaks on müügisurve avaldamiseks lihtsaim moodus.Samas on ilmne, et aastakümneid tagasi linna lähedale maja ostnud või ka päranduseks saanud inimene pole süüdi selles, et temast vasakul ja paremal on hoogne kinnisvaraarendus maa hinna pööraseks ajanud. Ning higi ja vaevaga kodu kaunistades pole ta silmas pidanud kasu, mis võiks kauni kodu müügist saada, vaid enda, oma lähedaste, sugulaste-sõprade ja naabrite rõõmu igapäevastest väikestest esteetilistest elamustest. Mõte, et maad, millel ei paikne suuri loodusrikkusi või -haruldusi, tuleks hoida kasutuses, on kahtlemata õige. Sestap tundub mõeldamatu, et põllu- ja metsamaad maamaksust priiks saaksid. Soodsal hetkel kümneid hektareid kokku ahnitsenule ei tuletaks miski meelde, et maad on piiratult ja kui sa ise sellega miskit mõistlikku teha ei taha, on targem loobuda. Oma murulapp on teine asi. See ei saagi peale emotsionaalse tulu mingit arvestatavat kasu anda, kui aianurgas just kanepit ei kasvatata. Seega on igati mõistlik toetada omanike keskliidu ettepanekut vabastada maamaksust üks elamumaa kinnistu ühe isiku kohta ja tingimusel, et sellel kinnistul olev elamu on märgitud rahvastikuregistris selle isiku alaliseks elukohaks. Kui me muidugi suudame kokku leppida, et kodusid on üks ja suvila on juba luksus. Omaette tuleks aga selgeks rääkida, kas vabastuse piiriks on valitsuse määrusest tulenev elamumaa tüki maksimumsuurus kaks hektarit või on seda liiga palju. Ehkki linnas räägitakse harilikult 1000–2000 ruutmeetrist, pole võimatu, eriti uuselurajoonides, ka kümme korda suurema elamumaa kinnistu moodustamine. Tegelikkuses saaksime muidugi täiesti normaalselt elatud ka olemasolevasse seadusse raiutud reeglite järgi. Kära maamaksu ümber sai ju alguse Tallinna ülepingutatud otsusest, mille järgi maja omamine pealinnas on kujunenud luksuseks või vähemalt luksusemaiguliseks. Elamumaa maksuvabastus annaks igaühele kindlustunde, et mõni järjekordne poliitik sõgedushoos maksimum-koefitsiendiga ei lajata ega sunni maamaksu tasumiseks SMS-laenu võtma. Samas kipub elus olema paraku ikka nii, et tasuta asjade eest hoolitsetakse märksa leigemalt kui nende eest, mille puhul inimest regulaarselt mõtlema sunnitakse, mille eest ta ikkagi maksab. |
Kõik tänased
