Toom Õunapuu: kui arukus on kurjast

Kui mõningane piltlikkus appi võtta, algas laupäeval eesti koolides sellekevadine metsalõikus. Kõik puud, mis on kaksteist aastaringi täis saanud, tuleb lähinädalate jooksul armutult maha võtta ja riiklikult kehtestatud standardite järgi kütte- ning tarbepuudeks liigitada. Esimesed võivad suure tõenäosusega elukütises tuhaks muunduda, teisi ootab mingi missioon oma maa ja rahva hüvanguks.

Aga kui appi ei saa võtta tegelikult ühtki täiesti usaldusväärset mõõtühikut, pole võimalik välistada juhuslikkust ning ülekohtu eest pole kaitstud isegi kõige parem, nagu võib teenimatult väärispuidu hulka pääseda mõni äpugi.

Karuteene endale

Viimaste pärast pole mõtet eriti tõmmelda: elu teeb tavaliselt oma korrektiivid ja asetab kõik enam-vähem õigele kohale. Küll peaks südametunnistus panema haridustegelasi muretsema nende väheste (või koguni üksikute) pärast, kes oma ülikõrge IQ-ga (intelligentsusteguriga) riigikirjandil ikkagi kõrbevad.

Dramaatilise olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et neil nn luuseritel pole peale erakordse arukuse muud ühist nimetajat, mis neile haua kaevaks. Põhjused on niisama erinevad kui nende inimloomus. Mõned näited neist omanäolistest noortest.

Abiturient A on Ida-Euroopa, st rahvusvahelise keeleolümpiaadi absoluutne võitja, aga nelja keele valdajana on tal keeruline eesti gümnaasiumi lõpetada... selle neetud kirjandi pärast: ikka kaldub ta ületama lubatud keelevigade piirnormi, sest pisikeses keelte paabelis kipub üks segama teist.

Tema esseede sisuväärtusi ei taha õpetajad tunnistada, sest pole ju võimalik, et vigaselt kirjutajal oleksid arukad mõtted. Samas on temast oluliselt nõrgemal arutlejal tagatud pääs maineka ülikooli kui tahes prestiižsele erialale tänu kohale üleriigilise aineolümpiaadi esiviisikus. Ometi ei suudaks viimane konkureerida A-ga elu edendajana. Üliandekas peab taanduma vähem andeka ees.

Abiturient B on tänapäeva noore kohta hirmpalju lugenud, igati erudeeritud, abstraktsetes kategooriates mõtlev ja omapärase elutunnetusega. Tema lai silmaring ja kirjanditeemade originaalne käsitlus aga töötavad tema vastu, sest õpetaja(d) ei mõista noore autori filosoofilisi keerdkäike, lisades kirjandi lõppu lihtsalt märkuse «Segane».

Teatava karuteene teeb B endale veel nii, et ta armastab tõestada seda, mida ei peeta heaks tooniks, näiteks, miks sõjad on vajalikud. Püsides range loogika piires või varjates osavalt sihilikke loogikavigu, irriteerib ta lugejat piisavalt ja teenib sel kombel oma tööle oluliselt madalama hinnangu, kui eeldab autori intellekt. Aga kuidas vajaks seesugust sügavat analüütikut meie riik!

Lend üle pisiasjade

Abiturient C on kogu kooliaja jooksul silma paistnud väga mõttetihedate loovtööde ja ka suhteliselt korraliku õigekeelsusega. Tema häda ja õnnetus seisneb aga selles, et gümnaasiumi lõpuni ei suutnud ta ühendada kaht peamist oskust, mida on vaja kõrgeks eksamihindeks.

Kõik spetsiaalsed keeletestid tegi ta harilikult neljale. Kirjandite sisu hinnati viiele... ent lõpptulemuseks oli hoopis hinne kaks, sest tema tekst oli pilgeni täis kokku- ja lahkukirjutamise ning kirjavahemärgivigu, mida ta õpetaja antud testides poleks teinud.

Noor looja süüvis oma mõttearendusse sedavõrd ennastunustavalt, et ei pööranud mingit tähelepanu sellisele «pisiasjale» nagu näiteks komad. Kui ta oma tööd üldse üle lugeda suvatseski, ei avastanud ta ka siis üpris argiseid vigu, sest mõte jäi temas vormi üle prevaleerima lõpuni.

Ja muidugi: mõte oligi kõige alguseks, ainult mõttel on mõte – see on tema kreedo, mis nüüd on riigikirjandite hindajate meelevallas.

Kõik need noored erudiidid vääriksid kohta ülikoolides, aga see jääb ilmselt helesiniseks unistuseks, sest ka meie paljude võimalustega haridussüsteemis pole ilmselt kohta seesugustel eranditel. Hallil keskpärasusel näib olevat isegi rohkem lootusi, sest eredad isiksused ehk isemõtlejad on tülikas seltskond, kellega võib alatasa tulla igasugust jama.

Pole midagi: oodata on ainult poolteist kuud, siis on kütte- ja tarbepuud teineteisest eraldatud. Ja on väärispuidu oma asi, kui kaugele ta elumerel hulpides jõuab. Võibolla jõuab lõpuks üsnagi kaugele, aga alles pärast trahviringe koolipõlves näidatud liigse arukuse pärast.