Viimasel ajal on avalikkuse ja meedia terava tähelepanu all olnud noored ja nendega seonduv. Ja täiesti õigustatult. Üks prioriteete, millele politsei rõhku paneb, on muu hulgas ka võitlus lastevastase vägivallaga. Kahjuks jätkub siin tööd veel pikaks ajaks ja mitte ainult politseile.

Alkoholi mõju on kindlasti laiem ja laastavam, kui esmapilgul paistab. Aasta-aastalt hakkavad alkoholi tarvitama üha nooremad – üks kurioosseimaid näiteid on lõppenud kevadine koolivaheaeg, kus politseil tuli koju vanemate hoole alla viia isegi 11-aastane poiss, kes oli päise päeva ajal joonud võõraste pakutud viina. Üks 13-aastane tüdruk, kes oli otsustanud koolivaheaega alkoholiga sisustada, leiti keset ristmikku pikali maas, kust kiirabi ta lastehaiglasse viis. Kus olid vanemate silmad enne sellist juhtumit?

Politseist hoidutakse

Politsei kontroll noorteüritustel näitab, et enamasti teavad vanemad, et nende alla 16-aastased lapsed on ööseks läinud sõbra või sõbranna poole, tegelikult viibivad lapsed hoopis nende eale keelatud pidudel.

Usaldus ja kontroll peavad käima siiski käsikäes, et ära hoida ootamatut öist helistamist politseist ja lapsele järele kutsumist.

Üks noori teravalt puudutav teema on kahtlemata ka koolivägivald. Ja kuigi statistika ei ole seda märkimisväärses ulatuses registreerinud, olen kindel, et probleem on suurem.

Paraku on ka koolivägivallaga nii, et politseilt või sotsiaaltöötajalt abi otsimisega ollakse üsna tagasihoidlikud. Tartus on selles osas isegi hea olukord, sest koolides on tööl sotsiaalpedagoogid, kelle poole laps saab oma murega pöörduda. Pean kohe ka ütlema, et koolide sotsiaalpedagoogid on meile olnud head koostööpartnerid.

Politsei hindab neid koole, kes reageerivad ja annavad politseile teada koolis aset leidnud vägivallajuhtumitest. See tähendab, et kool ei aktsepteeri vägivalda ja seisab õpilaste turvalisuse eest.

Õnneks on siiski ka juhtumeid, kus peksmist pealt näinud kaasõpilased informeerivad õpetajaid juhtunust ega jää toimuvat ükskõikselt pealt vaatama. Pigem teevad mind murelikuks need koolid, kes politseid oma koolist iga hinna eest eemal tahavad hoida, püüdes niiviisi oma kooli head nime päästa.

Kool ja kodu valvsamaks

Paraku on vägivald süvenev protsess ja kui seda õigel ajal ei peatata, võivad tagajärjed olla väga tõsised. Vägivalla ohver ja vägivallatseja tõlgendavad kooli töötajate reageerimata jätmist vägivalla aktsepteerimisena. Näiteks on teada, et õpetajad on noorsoopolitseilt nõu küsinud, kuidas toimida juhul, kui koolijuhile edastatud vägivallateave on jäänud viimase sahtlisse.

Koolijuhtide suhtumist näitab seegi asjaolu, et mõne kooli juures ei ole kunagi näha noori suitsetajaid, mõne kooli välisukse kõrval näeb aga suitsetavaid õpilasi, kes ei vaevu isegi nurga taha minema.

Reeglid tähendavad hoolimist ja kui kool on kehtestanud või on seadustega paika pandud normid, siis peab olema tagatud ka nendest kinnipidamise kontroll. Julgen öelda, et politsei teeb selleks omalt poolt kõik võimaliku, aga vajalik on ka, nagu juba öeldud, kooli ja lastevanemate kontroll.

Lapsevanematele tahan veel südamele panna, et oma lapse käitumist tasub põhjalikult jälgida – koolistress ja põhjuseta puudumised võivad olla tema kallal toime pandud vägivalla tagajärg. Vanem peaks leidma iga päev aega, et oma lapsega rääkida ja tema käekäigu vastu huvi tunda. Kasvatus ja hoolimine algab kodust, mitte politseist.

Tegutseme koos

Paraku on lapsed ja noored ka kurjategijate, sealhulgas narkokaubitsejate sihtmärgiks. Ühe suurema õnnestumisena tabati möödunud aastal Tartus vahendaja, kellelt saadi kätte kilo amfetamiini, mis tänavamüügis oleks maksnud 500 000 krooni. Ühe operatsiooni käigus peeti kinni seitse kahtlustatavat.

Mõni kuu hiljem, sügisel, peeti kinni narkodiiler, kellelt võeti ära 283 LSD «postmarki», mis on läbi aegade suurim Eestis ära võetud LSD kogus. Aasta jooksul kõrvaldati Tartus käibelt ligi kümme tuhat doosi erinevaid narkootikume, millest oleks piisanud ühekordseks narkodoosiks kümne gümnaasiumi kõikidele õpilastele.

Tänu politsei tegevusele tõusid narkoainete hinnad järsult, mis muudab nad vähematele kättesaadavaks, kuid siiski sunnib narkokoguste kasv meid tugevdama narkovastast tööd – tänavu suurendame narkopolitseinike arvu kolmandiku võrra.

Mida siis teha, et vähendada noortevastast ja nendega seotud kuritegevust ja seda eriti kohas, kus noored peaksid end turvaliselt tundma – õppeasutustes?

Ühest küljest tundub, et koolid teevad nii palju, kui on nende võimuses, paraku koolihoonest väljapoole nende jõud ei ulatu. Õiguskaitseorganid tegelevad tagajärgedega ehk menetlevad neile teatavaks saanud õigusrikkumisi. Aga probleemid jäävad.

Seetõttu on mul koolijuhtidele ettepanek: saame kokku ning arutame koos, kuidas vägivalla vastu võidelda. Kas me ikka oleme kasutanud kõiki meie käsutuses olevaid võimalusi? Usun, et lahendus on olemas, aga selleni jõuame vaid kõik koos ühiselt probleemi tunnistades ja sellega tegeledes.