Pole paremat aega Tartu Ülikooli etnoloogialektori Liivo Niglasega kokkusaamiseks – filmifestival tähendab, et igal kevadel on ta vähemasti sel ajal Eestis olemas. Umbes poole aastast veedab Niglas maailma eri paigus. Sagedaimini külastab ta üht oma lemmikkohta, Jamali poolsaart Lääne-Siberis ja seal elavaid neenetseid, kelle eluviis on teda võlunud juba pikk aega. Neenetsid on ka Niglase doktoritöö teema, täpsemalt: kuidas uurida neid filmi abil. «Nad on lihtsalt ilusad inimesed oma traditsioonilistes rõivastes,» selgitas Niglas. «See keskkond ja nende põhjapõdrad – hea rahulik on seal olla. Ja mind köidab nende rändav eluviis.»
Juba aprillis läheb Niglas aga neljakuusele rattamatkale, et teha Eesti televisioonile kümneosalist dokumentaalseriaali «Ehh, uhhuduur – teine minemine». Rännuteed alustatakse Katmandust Nepalis, sõidetakse läbi Indiast ja siis Põhja-Afganistani kaudu Iraani. Etnoloog või režissöör Reisimisega on selline lugu, et ega see Niglasele tegelikult nii väga meeldigi. Aga kui tunned lausa põletavat huvi erinevate rahvuste ja nende kultuuri vastu, siis ei jää lihtsalt muud üle kui neid vaatamas käia. Ja teha sellest kõigest muidugi ka film. Sest kui Niglas peaks tegema pingerea, mille vahel ta oma aega jagab ja mis on talle oluline, siis on peamine selles nimekirjas praegu just filmi tegemine. Ilma selle põhjuseta ta rändama ei kipu.
Et etnoloogist sai ka režissöör, oli asjade loogiline käik. «Sa ei saa kõike kogetut ära kirjutada,» seletas Niglas. «Kui hakkad panema teaduslikesse artiklitesse liigselt emotsioone, siis seda ei peeta heaks tooniks.» Kuulmis- ja nägemismeeled suudavad vastu võtta palju rohkem. Sellepärast võttis mees magistriõpingute sees kätte ja käis ära Pariisis dokumentaalfilmide kursusel. Tagantjärele meenutab ta, et pole elus kunagi nii palju õppinud kui kahe ja poole kuuga Prantsusmaal. Iga päev omandad oskusi, mis aitavad soovitut paremini ellu viia.
Osa antropolooge suhtub etnoloogilisse filmi siiani pisut skeptiliselt – see pole justkui ikka päris teadus. Niglas vaidleb sellele vastu: «Filmimine ja montaaž on väga selge materjali korrastamine, see on samuti analüüs, mis on ka iga teadustöö sisuks.» Režissöör näitab oma valikutega, mis on oluline. Materjali koguneb filmireisidel palju, edasi anda saab aga vähe ja sellepärast peab see olema kõige olulisem. Rännakud maailma eri paigus on andnud Niglasele oskuse hinnata elus lihtsaid ja häid asju. Inimesi. Loodust. Vabadust. Kõik see, mille poole rabeleb enamik inimesi, ei tõmba teda. Kinnisvara ega autotki pole – saab ka ilma hakkama. Maailmaparandajaks Niglas ennast ei pea, aga mõned asjad puudutavad teda küll. Vastakaid tundeid tekitab temas sõna «efektiivsus», sellega põrkab ta aeg-ajalt kokku ka oma ülikoolitöös. «Praegu tahetakse anda haridus hästi kiiresti ja võimalikult paljudele,» rääkis ta. «Näiteks erialavahetus tehakse noorele inimesele võimalikult raskeks.» Niglas usub, et kui sundida inimesi 18-aastaselt tegema raudkindlat otsust, mida nad elult tahavad, võib suur hulk nendest hiljem oma eluga mitte rahul olla.
Et Niglase filmiprojektid on seotud teadustööga, räägib ta oma loengus visuaalse antropoloogia üliõpilastele oma filmimiskogemustest. «Isiklik kogemus ongi kõige olulisem, mida edasi anda, raamatuid saab õpilane ise ka lugeda,» märkis ta. Kõigel oma aeg Niglas ei ole oma elus pidanud põnevale karjäärile midagi ohvriks tooma. Stabiilset pereelu tal selle kõrval tekkinud pole, aga küllap selleks on õige aeg veel ees, usub ta. Üldse arvab Niglas, et kui kasutada sõnapaari «ohvriks tooma», siis peaks olema justkui rahulolematu, aga iga asja jaoks on oma aeg ja ohverdada ei ole midagi vaja. Tuleb teha seda, mis tundub hetkel kõige tähtsam. Niglase unistused on täitunud, aga suures tööhoos peab ta seda endale vahel meelde tuletama. «Sõidad jälle kuskile filmifestivalile ja siis turgatab pähe – ma lähengi oma filmiga sinna,» räägib ta. «See peab siis ju ka midagi väärt olema, kui juba festivalile kutsuti!» Kas tal hobide jaoks ka aega jääb? «Hobid… see on midagi sellist, mida peaks tegema tööst vabal ajal,» jääb Niglas mõttesse. «Minul ei ole vaba aega ega tööaega, mul on vaba graafik.» Et siis ikkagi filmi tegemine. Üks mõte käib Niglasel küll mõnikord peast läbi: võiks natuke paiksemaks jääda ja elu rahulikumaks minna… kunagi. Vihma tegemine Eile «Maailmafilmil» esilinastunud dokumentaalfilm «Vihma tegemine» on Liivo Niglasel natuke teistmoodi kui eelmised. «See on kõige selgema narratiiviga film, mis ma olen teinud,» sõnas ta. Film näitab Mosambiigis Vumba mägedes asuva Mambo Chirara kuningriigi elu, kus elab ka šamaan, seitsmekümnendais aastais naine, kes viib läbi vihma tegemise tseremooniat. «Seal on kaks asja koos – ühelt poolt see, et vihm tõesti tuligi, aga teisalt see energia, mida selle tseremoonia käigus kogeda sai,» räägib Niglas.
> Loe edasi |
