Heli välja meelitajateks olid kuju autor, skulptor Aili Vahtrapuu ja prantslastest abielupaar Yves ja Mireille Khatc-hatriantz. Viimased Prantsuse firmast Mikadel, kes on monumendi juurde kuuluva heliinstallatsiooni tehnilise poolega algusest peale tegelnud. Tubina sajandaks sünniaastapäevaks valminud mälestusmärk avati 2005. aasta juunis, helid Tubina ümber on vaikinud aga juba üle aasta. Eestlased jäid tehniliselt äärmiselt keerulise seadeldisega hätta ega osanud ise heliprobleemi lahendada. Asjatundjad parandavad Nüüd õnnestus kutsuda kohale inimesed, kes on asjaga kõige paremini kursis. Vea avastasid asjatundjad kiiresti – vahepeal on ilmselt olnud elektriprobleemid, seetõttu on süsteem välja lülitunud ja pärast pole programm uuesti käima läinud. Ka asetsevad helisüsteemi tehnilised kastid mälulugemiskaartidega müüri sees, kuhu niiskus vaevata ligi pääseb ja on hakanud omalt poolt kahju tegema. Nüüd pannakse programm uuesti käima ja asi proovitakse teha töökindlaks. Yves Khatchatriantz sebib kärmelt ringi: et niiskuseprobleemi lahendada, tahab ta ühe mälulugeja tuua siseruumidesse, kus pisikese ukse taga töötab keeruline arvutiprogramm, mille abil helid tekivad. «See on esimene skulptuur Eestis, millel on taga tohutu tehniline programm,» märkis Aili Vahtrapuu. Ometi on monument avamisest saati seisnud suurema tähelepanuta. Vahtrapuu sõnul peab selliste asjade taga olema inimene, kes kontrollib ja vaatab, et kõik oleks korras. Linnavarade osakonna ehitusteenistuse vanemspetsialisti Marje Kibali sõnul soovibki linn, et selle tööga hakkaks tegelema Vanemuise heli- ja videoala juht Toivo Tenno. «Prantslased näitavad talle ära, kuidas seda asja hooldada, ja annavad juhtnöörid,» sõnas Kibal. «Hooldus peab muidugi kohapeal käima ja Tenno on kahtlemata asjatundja.» Tegelikult peaks süsteem olema töökindel, mujal maailmas kasutatakse sedasama programmi rongijaamades, kuhu on samuti loonud heliinstallatsioonid Louis Dandrel – helifoonid hakkavad rongi tulles mängima, summutades ebameeldivat heli. Palju on inimesed ka ise Tubina platsil kahju teinud – gonge pekstakse jalgadega ja toolide otsas tallatakse, suitsukonidega on põletatud augud gongide taha, mistõttu juhtmed on saanud kannatada. «Rahvas peab olema küps kunsti vastu võtma,» tõdes Vahtrapuu. Mõistlikult koputada Vahepeal on selgunud kurb tõsiasi: kaablit ei ole võimalik nii vedada, et gongide helilugeja saaks toimetada siseruumi. «Ripakile me asja ei jäta, mõtleme välja teise lahenduse,» kinnitab Mireille Khatc-hatriantz, ja töö käib edasi. Tubina gongiseinast, milles kasutatakse puutetundlikke andureid, saab koputades helisid välja meelitada. Gongide osa autor on metallikunstnik Risto Tali, kes Vahtrapuu sõnul jättis tegemata augud metallpinna sisse, mistõttu ei saanud sensoreid paigutada õigesse kohta. Sellepärast ei piisa ka õrnast koputamisest, vaid tuleb kõvemini kloppida. Vahtrapuu loodab, et Tali teeb oma tegemata töö ära, et tartlased koputades oma käeluid katki lööma ei peaks. Prantslased kasutavad FAN-MP3 DIN-helilugejaid, millega saab heli täpselt programmeerida väga pikaks ajaks. Et mälukaartidel on ruumi küll, plaanitakse edaspidi lisada sinna ka mõne noore autori loomingut ja suurendada nii repertuaari. «Linn peab koosnema kohtadest, kus inimene saab ja tahab istuda,» sõnas Vahtrapuu. Tubina platsil peaks kuulma muusikalisi programme • Kell 12.10 ja 18.10 kümneminutiline Tubina tööde valik. • Interaktiivne helide sein, kus gongid kannavad Louis Dandreli loodud muusikafragmente ning Marie Underi ja Juhan Liivi tekste vabadusest, õnnest ja valust. Helisid saab kuulata gongidele koputades. • Igal täistunnil Tubina signatuur, fraas helilooja teosest. • Teatrietenduste alguste ja vaheaegade märguanne. |
