Üliõpilasteater etendab Mihhail Bulgakovi «Morfiumi». Tartu üliõpilasteater elustas Mihhail Bulgakovi novelli «Morfium» traagilise süžee sõltuvuses rabelevast arstist, kes kehastab nii kultuuriinimese ohvrit poliitilisel altaril kui ka õnnetut armastajat.
Enamgi veel kehastab doktor Poljakov (Karl Edgar Tammi) ümbritsevast eluvalust irduvat kunstnikuhinge.
Eskapismi langenud arsti ajendab narkootilisi aineid tarbima ootamatult tugev füüsiline valuhoog, mis sümboolselt kätkeb endas kooslust ühiskonnas, era- ja tööelus toimuvast kaosest.
Nii hakkab ta korduvalt haarama morfiumipudelikese järele, millest saab küll ajutine, kuid sõltuvust tekitav leevendus. Siiski on kusagil piir, mida ületades pole valuvaigistist enam kasu, ning selle piiri ületamisel tõmmatakse pimedusse kõik reaalsusest põgeneda soovijad.
Õnnetu saatus
Tasapisi suurenevad kogused ja kiirenev sõltuvus tüürivad lahenduse poole, olgu selleks siis pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Poljakovi õnnetut saatust püüab pöörata tema armukesest kolleeg, õde Anna (Katrin Kalma), kes mehe anumistele ja ähvardustele lõpuks ikka järele annab ja päästva pudelikese ulatab.
Lavastus keerleb spiraalselt allakäigu poole õrna lootusevirvendusega, et kõikepäästev armastus jääb ka seekord peale, kuid siinkohal muinasjuttu ei pakuta.
Morfium suigutab Poljakovi järjekindlalt egoistlikku suletud maailma, millest väljub ta oma selgematel hetkedel vaid selleks, et lisa nõuda. Ta ei soovigi enam päästmist, vaid tahab üha kauem viibida oma petlikus õndsuseseisundis, eemal elumuredega tegelemisest.
Poljakov ja Anna
Karl Edgar Tammi mängib Poljakovi häguseid hetki nauditava usutavusega. Temas vahelduvad kainemõistuslikud momendid intensiivsete meeleheitepuhangutega, mille lõpetab sümboolselt laks vastu käsivart. See toob lõdvestuse pingestatud kehasse ja saadab näole malbe rahulolu.
Poljakovi transformatsiooniahelate kõrval mõjub Anna pigem üheplaanilisena. Kuigi ka tema kannatab lõpuks morfiumisõltuvuse käes, jääb see visuaalselt pigem märkamatuks.
Karl Edgar Tammi ja Katrin Kalma koosmäng mõjub kui allaandmise ja elu alalhoiuinstinkti vastastikune võitlus, milles naispool on elu loovaks ja väärtustavaks püüdluseks meest tõmbava surmahinguse suhtes.
Ängistatuse tunnet süvendab traagilist meeleolu loov helimaastik ning liivane mänguplats, mis viib tegelased justkui kõrberännakule, pakkudes oaasist kerkiva leegitseva janukosutuse võimalusi meelemürkide näol.
Poljakovi valikud märgivad ümbritsevas kaoses põgenemisvõimaluse otsimist, hävitavast elusüsteemist väljumise soovi. Oma süvenevat sõltuvust päevaraamatuks kirjutades säilitab ta võimaluse tulevastele kahtlejatele valida, kas järgida tema enesehävituslikku teed või leida oma koht juba olemasolevas maailmas.
Bulgakovi «Noore arsti märkmed» saavad ümbritsema Poljakovi õnnetut saatust. See mõjub hoiatava näitena eskapismi, arstikutse ja sellega kaasneva uudishimu ohtlikust kooslusest.
Lavastus pole ainult hoiatus narkosõltuvuse eest kurva lõpuga näite varal. «Morfium» võimaldab ühtlasi üldistada sõltuvuse ohtlikkust laiemalt, jättes õhku küsimuse, kas Bulgakovi tegelase elu oleks võinud laheneda teisiti.
Kas teate?
Genialistide klubis
• Tartu üliõpilasteater esietendas Genialistide klubis 21. augustil «Morfiumi», mille aluseks on Mihhail Bulgakovi novell «Morfium».
• Lavastaja Irakli Gogia on Thbilisi Akhmeteli-nimelise riikliku teatri lavastaja ja kunstiline juht.
• Mängivad Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaeriala
10. lennu tudeng Karl Edgar Tammi ning Katrin Kalma ja Enor Niinemägi.
• Järgmine etendus on 5. septembril.