Isegi nii tagasihoidlikena, et enamik linnarahvast, linnavõim kaasa arvatud, neist suurt midagi ei tea. Ometi on need Euroopas kuulsad taimed, mida tuleb kolme kaitsekategooria kohaselt kaitsta.

Samas teame, et linna suured ehitamis- ja arenemisplaanid on seotud just Emajõe ümbrusega, kus vaimusilmas nähakse silda, sõudekanalit, lõbustusparki, elu- ja ärihooneid. Eks nüüd pea linn tellima ekspertarvamuse, mis ütleb, kui suured alad tuleb taimedele jätta, aga võimatu pole seegi, et ehitusplaanid peab kogunisti maha matma.

Meie lähikonnas tegutseksid justkui mingid sissisalgad pehme koeratubaka ja mägi-piimputke juhtimisel, kes aeg-ajalt korraldavad edukaid rünnakuid linna uhketele arenemiskavadele. Tõsi, Ihastes kasvav aasnelk pidi aasta eest alla andma, aga meil on veel soo-neiuvaip, kahkjaspunane sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, värvi-paskhein, suur käopõll ja need teised.

Eks taimed, linnud ja koguni konnad «ründa» meie endi ükskõiksuse pärast – meid pole eriti huvitanud looduse lahke pakkumine teha endast loodusharuldusi hoidev ja valdav linn, seega kah omamoodi haruldus.

Teisisõnu on linna ja looduse vahekord selgeks rääkimata – nii põhjustab taas mõne kaitsealuse harulduse avastamine pigem kaeblikke ohkeid kui rõõmuhüüatusi. Mujal maailmas on ilmselt vastupidi.

Muidugi on kehv igasugustel arendajatel, kes peavad ootamatute avastuste tõttu oma plaanid korstnasse kirjutama. Aga tegelikult ei pea ju linn arenema ainult kõnealuses suunas, linna ümbruses leiab küll ja küll tühermaid, eriti veel kui ümberkaudsete valdadega koostööd teha. Küllap leiab sobiliku paiga ka Naksitrallilaks ristitud lõbustuspargile.

Et asjad laheneksid soodsalt ja konfliktideta, peab õppima linna mitmekesisemalt vaatama ja tunnistama, et ka linn on osa loodusest, et ehe loodus linnas on pigem kingitus kui arengupidur. Ning tegema arengukavad vastavalt sellele.

Nagu kirjutas Tartu Postimees, avastas haruldased taimed jalutuskäigul linnakodanik, kes sellest Tartumaa keskkonnateenistust teavitas. On väga kena, et leidub loodusteadlikke kodanikke, aga aktiivsemad peaksid olema ka looduskaitsjad ise, seda enam, et aasnelgiga läks juba täbarasti. See küll koliti Ihaste eramuehituse jalust mujale, aga hädapärase lahenduse head tulemused pole veel sugugi kindlad. Kui samasugustele võtetele lootma jääda, kaotab vaat et kogu looduskaitse mõtte, sest igasuguseid loodusmuuseume võib asutada nii või teisiti.

On tõesti viimane aeg võtta loodus linna arenguvisioonidesse ja teha sest rikkusest liitlane.