Samal teemal: Rajameistrid hoidusid taludest eemale

Mugavam olnuks neil kodusel Otepääl suusad alla kinnitada ja siirduda Tehvandi nõlvadele. Ent see olnuks liiga koormav. Ka ässad vajavad vahetevahel raskel rajal rassimisest hingetõmbeaega.

Seepärast saatiski Mati Alaver, Eesti suusakoondise pealik, oma mehed Käärikule Kekkose rajale eelmise päeva kurnavast treeningust kolmeks tunniks taastuma. Ta nimetas seda meeldivaks vaba aja veetmise vormiks, mida võib tinglikult ka treeningu alla liigitada.

Mae pidi Alaveri ülesandel uisklema nii, et süda teeks 118 lööki minutis. Veerpalu pidi jälgima pulsitempot 116.

Austria Eestimaal

Kui 15 km pikkune Kekkose rada kõlbab maailma tippmeestele kosutavaks hingetõmbeks, siis tavasuusatajale on see nii pikkuselt kui reljeefilt lausa unelmate trass, kinnitas Alaver. Puuduvad kaelamurdvad laskumised ning hingetuks tõmbavad tõusud.

Kuid Kekkose rajal on veel üks hiigelpluss.

Kui Heino Tidriksaar, kes neli kümnendit tagasi Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni kuulsaks suusasõiduks veerandsaja tudengiga rada ette valmistas, mõni aasta tagasi filmimehed Harimäele juhatas, ahmisid nood jahmatusest õhku: «Mis, kas see on Eestimaa? Mida need inimesed sõidavad sinna Austriasse?!»

Meistrid Külmkapis

Päikeselise ilmaga, nagu täpselt nädal tagasi, oli Kekkose raja lumiste okaspuumetsade, härmatises lehtpuuraagude ja sädelevate lagendike rauge ilu lausa hingemattev. Seda ahhetades endasse ahmides ja lehe tarvis kaamerasse jäädvustades kulus ringi läbimiseks üle kahe tunni.

Esimesed kaks ja pool kilomeetrit keerutab rada kõrgete kuuskede ja mändide vahel. Ruumi jagub lahedalt, metsasihid on kuue, kohati kaheksa meetri laiused.

Klubi Kekkose Rada tegevjuht Mart Kaas tunnistas, et lähitulevikus on plaan ajada sihid kõikjal vähemalt nelja ja poole meetri laiuseks, et saaks lisaks uisujäljele sisse tõmmata ka kaks klassikajälge. Siis on mõnus sõbra, kolleegi või konkurendiga kõrvuti sõites juttu puhuda, sellepärast.

Kolmandal kilomeetril väljub rada metsast Alpiaasale, kaunile lagendikule, millele pani kolm kümnendit tagasi shveitsiliku nime Tartu Ülikooli suusaspordi õppejõud Osvald Allikas.

Sinnakanti jääb ka 4,5 km pikkune rada, mida kutsutakse Külmkapiks, sest seal on kevaditi püsinud lumi kauem kui kusagil mujal. Külmkapis on selgitatud Eesti meistreid isegi siis, kui mujal Käärikul ja Otepääl mätas ammu haljendab. Kohalikud mäletavad, kuidas Veerpalu käis enne olümpiat sealsel poolteisekilomeetrisel laugel tõusul suusasammu timmimas.

Kekkose rada meelitab peale tippude kohale ka prominentseid harrastajaid. Ilmselt on see üks parimaid kohti poliitlobi ajamiseks Tartu linnapea Andrus Ansipi ja riigikogulase Toomas Savi, Eesti Suusaliidu presidendiga, kes läbib aastas rada vähemalt kakskümmend korda, tehes mõni päev koguni kaks ringi.

Majandus- ja ärijutu ajamiseks võib sappa haakida majandusminister Meelis Atonenile, kes üritab vähemalt korra-kaks kuu jooksul seal trenni teha. «Kihvt ja huvitav,» nendib ta, «hea sõita.»

Eelmisel hooajal tegi Kekkose rajal nädalalõputi ilma peakatteta ekspeaminister Tiit Vähi, kes pärast murdmaasõitu suundus Kuutsemäe või Väikse Munamäe slaalominõlva nühkima. «Väga hea puhkus,» kiidab ta.

Kitshilikud pildid

Pärast vähemalt poolekilomeetrist allanõlva sõitu Partsilt, mille eel jookseb Kekkose rada mõnisada meetrit mööda Tartu maratoni trassi, algab raskeim lõik - 1,6 km pikkune lauge tõus Harimäele.

Pikkusest ei maksa lasta end heidutada. Alaver kinnitas, et kui pidamine on korralik, saab ka tavasuuskleja sõita vastumäge libiseva sammuga.

Mõttekam kui ennast tagant piitsutada oleks hetkeks peatuda ja pilk tõsta. Sinise taeva taustal näivad lumekübarate all kuusetipud kui parima kitshi järele lõhnavad piltpostkaardid. Lisage mõttes «Tervitusi Eestist!» või «Welcome to Estonia» ning te võite murda kogu maailma südamed.

211 meetri kõrgusele Harimäele jõudes tasub suusad alt võtta. Mullu märtsis sinna rajatud 28 meetri kõrguse vaatetorni tipust saab kümnetesse kilomeetritesse ulatuva vaate üle terve Otepää kõrgustiku.

Mis eriti meeldiv: erinevalt paljudest Eestimaa tornidest, mis krigisevad ja nagisevad, värelevad ja kõiguvad, tekitades juba kolmandal-neljandal platvormil ümberkukkumise hirmu, ei pane Harimäe torni lumelibedad astmed südant põrmugi puperdama.

540 000 krooni on järelikult asja ette kulutatud.

Siberi habemeajaja

Peale kauni vaate on Harimäele jõudnuile teinegi boonus: sealt algav pikk laskumiste kaskaad. Vahepeal tuleb üles ronida ka paarikümne meetri pikkustest tõusunukkidest, ent pea alati järgneb neile paarisajameetrine vabaliug.

Mõnel tõusul tikub vähese lumevaiba tõttu ka mullapuru takistuseks, ent eelmisel aastal Soomest 2,1 miljoni krooni eest soetatud rajamasin on teinud siiski imet. See suudab välja rookida võsa, eemaldada kuivanud puid ja kännujuurikaid. Lühidalt: masin nagu Nikita Mihhalkovi menufilmist «Siberi habemeajaja».

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5