Kahekordne trekisõidu maailmameister tegi reeglipäraselt kahe- ja kolmepäevaseid dopingukuure, pritsides veenidesse ligi 20 süstlatäit keelatud ainet. Medikamente vahendas talle teine Cofidise proff Philippe Gaumont.

«Üheksakümmend protsenti elukutselistest jõuab saavutusteni ebaausal teel,» üritas too oma käitumist õigustada. «Ratturid on julma süsteemi ohvrid. Nad jätavad varakult hüvasti kooliga ja leiavad end maailmast, mida kontrollida pole võimalik.»

Gaumont ise hakkas dopingut pruukima aastaid tagasi, elukutseliste leeri jõudes. «Sportlaste õlul lasub sponsorite ebainimlik surve, sind sunnitakse pidevalt tulemusi näitama,» põhjendas ta petuteele asumist.

Lisaks Sassone’ile ja Gaumontile on politsei vahistanud Cofidise tiimi füsioterapeudi Bogdan Madejaki ja meeskonna endise ratturi Marek Rutkiewiczi. Mõlemad mehed tegelesid keelatud ainete vahendamisega.

Politsei andmetel on sama ketiga seotud vähemalt 30 proffi. Kui väited tõele vastavad, on tegemist jalgrattaspordi suurima dopinguskandaaliga pärast 1998. aasta Tour de France’i.

«Kas ma pean doosi võtma vahetult enne võidusõitu või iga päev?» pärib üks rattur uurijate käsutuses oleval telefonikõnede lindistusel Rutkiewiczilt.

«Alustad umbes nädal enne võistlust,» juhendab too. «Ja lisaks võtad pille, et kontrollis puhtaks jääda.»

Paljastavad telefonikõned

Teises kõnes uurib Madejak hoolealuselt: «Milline veregrupp su vennal on?»

«Sama, mis minulgi,» vastab pedaalitallaja.

«Kas tead, et kasutusel on uus meetod?» pakub füsioterapeut seepeale lahendust.

«Jah, kuulsin juba Tour de France’il.»

«Siis teegi endale vereülekanne,» nõustab Madejak.

Just Cofidise ja teiste tiimide «spetsialistide» oskuslikus tegutsemises näevad asjatundjad põhjust, miks 2003. aasta Tour de France’il anti vaid üks positiivne dopinguproov. Mitmepäevasõidul näidatud keskmised kiirused kerkisid samas rekordiliselt.

Ülekuulamiste põhjal võib järeldada, et muu hulgas tehti sportlastele vereülekandeid, veeni voolava «kokteili» üheks komponendiks oli ka kurikuulus erütropoetiin ehk EPO.

«Touri jooksul kaotab sõitja umbes miljon punast vereliblet,» selgitas hematoloog Gerard Dine. «Verevahetuse ülesanne on kadusid vähendada. Sportlane tangib end justkui värske kütusega, kus hapnikku transportivate punaste vereliblede arv on eriti suur.»

Dine’i väitel tõstab 250 milliliitrit «kokteili» vere hapnikusisaldust 20 protsenti, vastavalt kerkib sportlase sooritusvõime.

Kontrollijaid saab petta

Vereülekandeid kasutati laialdaselt 1970. aastatel, hiljem kadusid need seoses riskiga haigestuda hepatiiti ja nakatuda HIV-viirusega. Testidega polnud verevahetus tänini tuvastatav. Kuid miks ei avastatud Tour’il sportlaste uriinis EPOt?

«Dopingukontrollist on tänapäeval kerge puhtalt pääseda,» kinnitas varem kahel korral vahele jäänud Gaumont. «Petta ei õnnestu aga politseid, tolliametnikke ega telefonikõnede pealtkuulamissüsteeme.»

Just telefonikõned aitasidki politsei dopingusmugeldajate jälile. Cofidise meeskonnal hoiti silma peal 2003. aasta märtsist, tänavu jaanuaris õnnestus Varssavist naasnud Rutkiewicz Pariisi lennujaamas täislastiga vahele võtta.

Edasi sundis järjest paisuv skandaal Prantsusmaa spordiministrit Jean-Francois Lamouri kokku kutsuma kriisikoosoleku.

Ülemaailmse Antidopingu Agentuuri (WADA) juht Dick Pound süüdistas juhtunus ka Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) presidenti Hein Verbruggenit.

«Verbruggen peab tunnistama, et jalgrattaspordis on probleeme,» märkis Pound. «Alajuhid teavad, et Tour de France’il ja teistel profivõistlustel tarvitatakse keelatud aineid. Olukord on sama hull nagu ameerika jalgpallis.»

«Olen üllatunud, kui palju tolmu on keerutatud seoses kahe dopingut kasutanud prantsuse ratturiga,» pareeris Verbruggen. «Tennises lasub dopingukahtlus 45 mehel, aga ükski poliitik pole sõna võtnud.»

Prantsusmaa ajakirjanduse andmeil ei pea Verbruggen patuste ratturite nimekirja pikenemist siiski kaua ootama.

Dopinguskandaale

• 1998. aasta Tour de France’i eel pidasid Prantsusmaa tolliametnikud piiripunktis kinni Festina meeskonna massööri auto, masinast leiti 400 pudelit ja kapslit dopinguainetega.Prantsusmaa politsei alustas läbiotsimisi Tour'il osalevate meeskondade autodes ja hotellitubades, osa tiime jättis võistluse pooleli ning pages. Dopinguproovid näitasid, et üheksast Festina ratturist kaheksa olid tarvitanud EPOt, teiste seas prantslaste ebajumal Richard Virenque (pildil).

• 1999. aasta Giro d’Italia velotuurilt võeti enne eelviimast etappi dopingukahtlustusega maha mitmepäevasõidu liider Marco Pantani. 1998. aasta Tour'i ja Giro võitja sai võistluskeelu.

• 2001. aasta Giro’l korraldas Itaalia politsei ulatuslikud läbiotsimised ratturite hotellitubades, leiti suurtes kogustes erinevaid dopinguaineid. Kahtlusaluste nimekirja sattus esialgu 53 sportlast, meedikut ja massööri. Arreteeriti kahekordse Giro võitja Ivan Gotti sugulased, kes tuuri autoga saates Gottit ja tema meeskonnakaaslasi keelatud ainetega varustasid. Insuliinisüstal leiti taas ka Pantani (pildil) toast.

• Samal aastal arreteeriti dopinguainetega smugeldamise pärast Doktor EPO hüüdnime teeninud arst Michele Ferrari. Üks Ferrari patsientidest oli neljakordne Tour’i võitja Lance Armstrong (pildil). Armstrong lükkas süüdistused tagasi.

• Pärast 2002. aasta Tour de France'i arreteerisid Prantsusmaa tolliametnikud Itaalia piiril Leedu profiratturi Raimondas Rumsase abikaasa. Meest mitmepäevasõidul saatnud proua Rumsase autost leiti suur hulk dopinguaineid.

• 2002. aastal jäi olümpiakuld ja Tour de France'i võitja Jan Ullrich vahele amfetamiini kasutamisega.

• 2003. aasta Giro'l leiti Rumsase dopinguproovist EPO jälgi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33