Teatriarvustus. Noored näitlejad mängivad kuumaverelisi grusiine

Külalislavastaja Avtandil Varsimašvili on toonud tartlaste ette loo Gruusia mägikülast, mis elab idüllilist elu: inimesed, loomad ja loodusnähtused elavad harmoonias ja üksteisemõistmises. Nikala (Reimo Sa­gor) on kõrvuni armunud imeilusasse Tamtasse (Jaanika Arum), kes lõpuks on nõus talle naiseks minema.

Pulmajärgne hommik toob aga halvad uudised.

Allegoorilised tegelased

Lavakujundus ja kostüümid jätavad esmapilgul mulje, et tegu on lastelavastusega. Nii see ometi ei ole. Allegoorilised tegelased – näiteks Hernehirmutis, Lehm, Koer, Vanaisa Kuju – jutustavad teemadest, mis on sobilikumad täiskasvanutele. Armastus, seks ja abielu on kõrvuti sõja, kaotusvalu ja raske tööga.

«Armastan! Armastan! Armastan!» on täis vastandeid ja vaimukaid sõnamänge. Harras mõtisklus vahetub arutu rabelemisega, ilus ja armas hetk pööratakse hoobilt naljaks või tüliks.

Kuigi mõned muutused mõjuvad ehmatavalt või kohati isegi labaselt, teevad mahlakad dialoogid lavastuse dünaamika nauditavaks. Tekst on näitlejate kõrval kindlasti selle lavastuse suurimaid väärtusi.

Uuslavastuses mängivad lavakunstikooli 26. lennu tänavu kevadel lõpetanud kõik need seitse näitlejat, kes tulid tööle Vanemuisesse.

Lavastus tõestab, et noored on täpselt nii suurepärased ja õhinat täis, kui lavastaja Varsi­mašvili esietenduse eel kinnitas. «Kui palju ägedaid noori!» õhkasid ka mitmed teatrikülastajad esietenduse järel garderoobijärjekorras.

Kuumavereliste grusiinide kehastamine tundub neile sobivat. Lavalt pritsib terve etenduse vältel saali väga palju energiat.

Lausa nii palju, et Nikala sõnad «Kui mulle kaablid külge pandaks, valgustaksin terve Gruusia ära! Ja seda täiesti tasuta!» tunduvad tõesti teostatavad. Sest nii kuumalt keeb noormehes veri ja armastus kauni Tamta vastu.

Kirglikud on selles lavastuses kõik: inimesed, hernehirmutised, pardid, koerad, kilpkonnad. Isegi skulptuurid.

Kirglikud on kõik

Nad armastavad, vihastavad ja armastavad siis jälle. Armastavad ikka veel. Rohkem kui kunagi varem. Ka siis, kui kaaslane on kadunud või surnud. Muud moodi selles väikeses külas vist ei saakski.

«Kas maailm ei olegi siis armastuse peale üles ehitatud?» küsib autor-lavastaja tegelaste suu läbi ikka ja jälle. Millal inimesed ometi aru saavad, et nad on loodud armastamiseks ja lõpetavad mõttetud sõjad ja vihkamise? Need küsimused kõlavad naiivselt, aga siiralt.

Vaadates seda, mis juhtus Gruusias 2008. aasta augustis või mis toimub praegu Ukrainas, tulevadki pähe ainult sellised küsimused. Sest sõda ja surm on teemad, mis paratamatult teevad kurvaks ja nõutuks.

On seda kõike tõesti vaja? Kui halbade asjade tarbetusest saavad aru tavalised inimesed, loomad ja isegi asjad, miks ei jõua selle mõistmiseni need, kes otsuseid langetavad?

Kaks vaatust

Varsimašvili on oma lavastuse üles ehitanud väga kavalalt. Esimese vaatuse järel on publikul aega mõelda nii ammuste kui ka praeguste konfliktide peale maailmas. Tunda kurvastust, olla valusalt puudutatud, küsida, miks nii tehakse.

Teise vaatuse järel on meeleolu aga hoopis teine. Täis lootust, et kõike saab siiski paremaks muuta. Et inimesed muutuvad. Et kaotatud armastus võib tulla tagasi. Või uus sündida. Tuleb ainult armastada, armastada, armastada.

Esietendus

• Vanemuine esietendas 25. augustil Sadamateatris lüürilise armastusloo «Armastan! Armastan! Armastan!».

• Näidendi autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja on Avtandil Varsimašvili (Gruusia).

• Kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnikud Andres Sarv ja Jaanus Moor.

• Mängivad Reimo Sagor, Jaanika Arum, Markus Dvinja­ninov, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Marian Heinat ja Tanel Jonas.