Tartusse armunud noored astuvad lavale

Vanemuise teatris alustasid tööd seitse uut näitlejat. Foto: Kalev Saar

Täna õhtul esimest korda Sadamateatris publiku ette astuvad Vanemuise seitse uut näitlejat pulbitsevad energiast ning tahavad Tartu kultuurielus laiemalt kaasa lüüa.

«Meil on igasuguseid mõtteid. Plaanid on suured, aga ei tahaks midagi ära sõnuda,» lausub Veiko Porkanen, üks seitsmest uuest vanemuislasest, kes lõpetas tänavu Tiit Ojasoo käe all Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 26. lennu.

«Kõigepealt muidugi üritame esimese prooviperioodiga maha saada, aga siis hakkame küll kõvasti brainstormima,» naerab habemega noormees ning saab toetava peanoogutuse oma kursusekaaslastelt.

Uus linn

Tartu on nii Porkaneni kui teiste meelest loominguks hea keskkond. Noored kiidavad augusti keskel toimunud armastusfilmide festivali Tartuff, äsjalõppenud linnafestivali Uit ning ootavad juba peagi algavat teatrifestivali Draama.

«Igasugu huvitavaid mõtteid on tekkinud, aga ei julge midagi välja öelda. Me pole veel isegi kohtunud oma tulevaste Vanemuise kolleegidega. Pole saanud teregi öelda ega rääkida. Nii palju maad on veel kombata,» tunnistab heledapäine Jaanika Arum ning lisab, et nurgas vait olla ta ei plaani.

«Lõppude lõpuks on see ju minu elu ning peab julge olema,» sõnab õbluke Arum, kes on filmihuvilistele tuttav Veiko Õunpuu filmist «Free Range».

Kui jätta välja Porkanen, kes õppis enne lavakasse astumist kaks aastat Tartus ehitusinseneriks, siis kõigile ülejäänutele on Tartu uus linn, mis alles vajab avastamist. Ometi tunnistavad noored, et on jõudnud sellesse linna juba armuda.

Tallinnast pärit Linda Kolde sõnul on Emajõelinn seostunud talle alati millegi positiivsega. Ta on käinud siin puhkamas ja uut aastat vastu võtmas.   

«Olen täiesti armunud sellesse linna. Ma tulin just Tallinnast, kus sa pead arvestama, et ühest kohast teise liikumine võtab aega poolteist tundi ning kõik need ehitustööd ... Pea läks täiesti pulki täis ja tahtsin siia kiiresti tagasi,» lausub Kolde.

Tartu mõnusalt rahulikku elutempot tunnustab ka Kärt Tammjärv, kes käis samuti üle kolme nädala taas Tallinnas. «Sain ikka kerge šoki. Sa harjud siin ära mingisuguse teistsuguse tempoga. Kui hommikul mõtled, et mis päeva jooksul on vaja ära teha, siis õhtul avastad, et tegidki ära. Ja jõudsid ka muuga tegelda. Ja ei olnud kusagile kiiret,» kirjeldab ta.

Oma jutu kinnituseks on pea kõik seitse hakanud Tartus ka rattafännideks. «Siin on jube head rattateed. Võrreldes Tallinnaga on siin lihtsalt suurepärane sõita,» kinnitab Arum.

Suur elumuutus

Ühissõidukeid pole noortest veel keegi kasutama hakanud ega plaanigi. Seda enam, et Vanemuise teatrimaja ei jää kellegi elukohast väga kaugele. Enamik noortest on ennast sisse seadnud Karlovas. Üksteisest kiviviske kaugusel.

«Kui nelja kooliaasta jooksul oled jaganud järjest erinevate inimestega korterit, siis nüüd on selline hetk, kus tunned, et tahaks korraks üksi olla. Nii suur muutus ju. Töö, uus linn. Tahaks veidi omaette olla,» lausub Tammjärv.

«Tahaks, et on olemas koht, mis on ainult sinu jagu. Tudengielu sai läbi ja nüüd võiks olla küll oma nurgake, mille saad ise sisustada ja olla seal nii, nagu sa tahad,» lisab Kolde.

Porkaneni sõnul on Tartus veedetud esimesed nädalad möödunud siiski üheskoos ja keegi pole õhtuti üksinda kodus istunud. «Pigem on käinud grupiviisiline Tartu avastamine,» muigab Porkanen.

Tee lavale

Noorte tee näitlejaks saamiseni on olnud üsna erinev, kellel käänulisem, kellel sirgem, kuid nüüd on nad siin ning valmis ennast pühendama täielikult teatrile.

«Olin kogu aeg olnud pigem laululaps, aga mingi hetk sattusin juhuslikult sõbrannaga näiteringi kaasa. Sealt edasi Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Ja sealt oli juba loogiline tee minna lavakasse proovima. Mul polnud see lapsepõlveunistus, pigem elu viis,» lausub Kolde.

Ka Tammjärv tõdeb, et lavakasse minek oli pigem uitmõte. «Sattusin vahetult enne katseid kahe sõbrannaga üsna tihti teatris käima. Alati esireas, selline eriti vahetu kontakt. Ja siis tekkiski huvi. Aga see tunne, et ma tahan seda teha ja mulle meeldib see, tekkis alles pool aasta hiljem,» räägib Tammjärv ning kirjeldab, kuidas ta sattus teatris üht tähenduslikku etendust vaatama.

«Siis mõtlesin küll etenduse lõpus, et kes on see inimene, kellele tuleks maksta, et tulesid ei pandaks veel põlema ja publik ei hakkaks veel plaksutama. Ma ei tahtnud sellest kõigest nii kiiresti välja tulla,» mäletab Tammjärv.

Kolde ja Tammjärv said lavakasse sisse esimesel katsel, Porkanenil nii hästi ei läinud. «Olen enamiku aja oma elust täielikult vihanud igasugust avalikku esinemist, aga mingi hetk käis peas klõps,» meenutab Põltsamaal keskkooli näiteringist alustanud Porkanen.

«Sellest ringist otsustasime lõpuks neljakesi katsetele minna ja mina olin too aasta ainukene, kes välja jäi. Ja siis tulin Tartusse inseneriks õppima. Nende numbrite keskel sain aru, et see on kaugel sellest, mida teha tahaksin, ja otsustasin, et pean lavakasse sisse saama.» Teisel katsel see ka õnnestus.

Veidi sarnane stsenaarium oli ka Sagoril, kes hakkas näitleja elukutse peale mõtlema alles gümnaasiumi lõpus oma õpetaja soovitusel. «Minu eesti keele õpetaja Tiina Mägi, olgu ta tänatud, tuli minu juurde ja andis mulle lavaka avalduse,» lausub Sagor. Aasta oli siis 2006. Sagor läkski katsetele, kuid sisse ei saanud.

«Aga pärast seda sain ma aru, et see on ainukene asi, millega ma tegeleda tahan. 2010 läksin uuesti. Mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Ja läks õnneks,»  tõdeb noormees.

Marian Heinat tunnistab, et tallegi pole näitlejaks saamine olnud elu kinnisidee. «Mul jäid juba lasteaias kõik sõnad pähe ja mind pandi kogu aeg luuletusi lugema, aga ma pole küll kunagi mõelnud, et minust peab saama näitleja. Ma ei teadnud mingi ajani isegi seda, et lavakas on olemas. Aga läks nii,» räägib ta.

Seevastu Jaanika Arum hakkas näitlejaameti peale mõtlema pärast seda, kui nägi lapsena üheksakümnendate keskel telerist seriaali «Twin Peaks».

«See oli mu lapsepõlve kõige eredam mälestus. Kuidas ma ootasin seda päeva, et seda uuesti näidataks. Ja see tunne, kui ma mõtlesin, et kuidas nad seda teevad ...  See pani mõtlema. See polnud mingi spontaanne otsus. See oli minu unistus, aga see tundus olevat ainult väga valitutele,» meenutab ta.

Teistest erinevalt saab Markus Dvinjaninov ainukesena öelda, et see oli loogiline samm, kuna käib oma isa jälgedes. Aastaid Vanemuiseski töötanud näitleja Andres Dvinjaninov ei vaja ilmselt tutvustamist.

Ühiselt edasi

Täna astuvad kõik seitse Sadamateatri publiku ette, kui esietendub Vanemuise algava hooaja esimene uuslavastus «Armastan! Armastan! Armastan!». See on noorte esimene teatritöö, kus astutakse üles professionaalsete näitlejatena. Ja kuigi töö on sama, tunnistab seitsmik, et võrreldes kooliajaga on mõndagi muutunud.

«Ega koolitööde puhul ole vastutus väiksem kui nüüd, aga koolis pole juhendaja eesmärk mitte ainult tuua tükk lavale, vaid ka sind õpetada. Lavastaja on sinuga palju rohkem ja diplomilavastuses saab sulle osaks lavastaja jäägitu tähelepanu. Päris teatris pead palju rohkem ise töötama,» analüüsib Kolde uut olukorda.

«Koolis polnud kindlasti lihtsam, aga meile anti seal rohkem otsi kätte. Siin pead ise hakkama neid otsima,» täiendab teda Arum. «Ikka väga palju küsimusi on tekkinud ... tihti ei saagi kõigile neile vastata.»

Reimo Sagor tõdeb siiski, et lõppev on alles esimene prooviperiood ja suuri järeldusi teha ei saa. «Liiga vara veel,» lausub ta ning tuletab meelde kursuse juhendajalt Ojasoolt saadud õpetussõnu «Südameasjad tuleb korras hoida, siis on laval ja tööl kõik hästi».

Tiit Ojasoo kohta lausuvad kõik seitse vaid kiidusõnu ning mõnigi tunnistab, et koolis olnuks veel paljugi õppida.

Kolde sõnul on Ojasoo noorele näitlejale parim eeskuju. «See, kuidas ta tööd teeb, kuidas ta pühendub ja kuidas ta usub teatri võimalikkusesse ja teatri jõudu. Ta ei tee järeleandmisi oma tükkides. Mitte midagi ei ole seal niisama. Teha oma tööd sedavõrd enesekriitiliselt ... see oligi üks suurimaid õpetussõnu,» kirjeldab Kolde.