Äsja oma esimest juubelit tähistanud Valeria Ränik on avaldanud rohkete fotodega illustreeritud luule valikkogu, mis sisaldab eestikeelsete värsside kõrval ka tekste vene, leedu, läti, liivi, võru, soome, saksa ja inglise keeles.
Valeria Räniku paljukeelne luuleilm
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
24. august 2014, 13:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valikkogu tuumaks näikse olevat ühiskonnakriitilised, vahel otseütlevalt lõikavad, vahel ka hämaralt vihjelised värsid. Toogem näiteks lühiluuletuse «Meie riigi imelised muutumised» (kirjutatud 2004): «Taba-riigist saime / vabaks riigiks, / tabu-riigist / saime vabariigiks, / rahva vabariigist / rahavabrikuks.»
Terav ühiskonnakriitika
Oma sauna saavad Toompea võimukandjad: riigikogu on autori meelest pigem intriigikogu ja lisaeelarve kisaeelarve.
Siit jõutakse peagi apokalüptiliste visioonideni: «Näib et inimkond / on kui peata ratsanik…» Luuletaja on nagu hüüdja hääl kõrbes. «Siirus mõjub kui terariist, / tõelemb on kui terrorist.»
Valeria Räniku kaugemate eeskujudena võiks näha Alle, Barbaruse, Kärneri ja teiste ajalaule 1920. aastatest, igatahes klapiks Räniku puhul päris hästi mõnigi professor Harald Peebu poolt meie akadeemilises kirjandusloos antud tabav iseloomustus poeetidele, kelle «meelterõõmu lämmatas oleviku ebakohtade valuline hukkamõist».
«Ajaluule lüüriline kangelane on ennekõike valgustatud üksikisik, kes otsekui ainus nägija liigub pimeda massi seas, ähvardab, süüdistab ja keelitab, lähtudes üksnes temale teadaolevast tõest…» (Eesti kirjanduse ajalugu IV/1, 1981, lk 90-91).
Teisalt läheneb autori sõnamängudest-kalambuuridest üleküllastatud laad Alle, Antsoni ja Vihalemma epigrammidele; meenus ka Mart Raua, Arvi Siia ja Rudolf Rimmeli paljastuslik epigrammatika.
Teeskluseta maailm
Vastukaalu eksinud inimkonnale moodustab kogumikus aga kõik ehedalt looduslik, eriti loomariik.
Juba tsiteeritud peata ratsaniku luuletus lõpeb ridadega: «Juhib edasi teda / vaid hobuse arukus.» Kui «erakonnad, ühiskonnad» on ikka vaid «inimahvitrobikonnad», siis päriskonnad, «kõik need kärn- ja mudakonnad – / need on minu erakonnad».
Inimese ja looduse/loomade suhteid eritleb autor suure empaatia ja pilguteravusega; siin-seal võib küll kahelda, kas mõne publitsistliku mõttemõlgutuse jaoks luulevorm just kõige paremini sobib.
Väga sümpaatsed on autori venekeelsed luuletused aastaist 1986-87 (mitmed neist ilmusid tollases ajakirjas Raduga). Siin on luuletaja sotsiaalne närv kuidagi eriti sundimatult ühinenud loodusmotiivide ja isikupärase elufilosoofiaga.
Eraldi tuleks sellest raamatust esile tõsta laulva revolutsiooni aegset ehedat isamaaluulet. Püüdlemist avarama maailmamõistmise poole aga näitavad veel õige mitmes lähemas ja kaugemas keeles loodud värsid.
Nii on Valeria Räniku valikkogu mõtterikas peegelpilt autori sisemaailma teisenemistest läbi kolme aastakümne. Ja mida enam keeli valdab lugeja, seda paremini õnnestub tal selle pildi sisse minna.
Raamat
Valeria Ränik,
«Linnad kasvavad ümber metsa. Valik luulet 1984–2014»,
Tartu 2014.