Veet Mano jagas õpetust täissaalidele

Veet Mano jagas oma massaažiõpetusi stendi ees, millele videomees Toomas Kadarpik, kes on samuti vaimsete praktikate huviline ja massöör, projitseeris kõik üksikasjad. Nii paistsid need ka saali kaugematesse nurkadesse kätte. Tõlkis Brenda Randroo. Foto: Kalev Saar

Hello, everybody! hõikab selgeltnägija Veet Mano, plaksutab käsi ja astub hoogsal sammul edasi.

Otsekohe kõlab vastu soe tervitusaplaus.

Osa inimesi istub mattidel. Teine osa on leidnud endale koha laua taga või seina ääres toolidel. Püüan lugeda, kui palju neid võiks olla. Jõuan viiekümneni ja siis läheb järg käest.

Näen noori ja vanu, mehi ja naisi. Naiste seas on trendikalt riides olevaid, daame, samuti haaremipükstes sportlikke tüdrukuid. Üsna palju on vanemaid naisi. Meeste hulgas annavad tooni nooremad.

Veet Manot teatakse tänu Venemaa populaarsele telesarjale «Selgeltnägijate tuleproov». Ta on sündinud 1956. aastal Ameerikas, kus hakkas 16-aastaselt huvi tundma vaimse maailma ja mediteerimise vastu.

Veet Mano vastas mu pärastisele küsimusele, kelleks ta noorena saada tahtis, et õnnelikuks inimeseks. «Ei midagi muud kui vaid õnnelikuks inimeseks!» ütles ta laia naeratusega.

Tema eluloost on teada, et Michigani ülikoolis õppis ta ökoloogiat, kuid pärast selle lõpetamist suundus enamaks kui kümneks aastaks vaimse liidri ja müstiku Osho juurde Indiasse. Nime Veet Mano on andnud talle Osho. See tähendab beyond mind ehk teispool mõtlemist.

«Inimene, kes muretseb tuleviku pärast, on laisk,» rääkis Veet Mano mulle pärast veel, selgitades, et igaüks peaks vaeva nägema selle nimel, kuidas olla kohal, igas päevas ja igas hetkes. Totaalselt kohal! «Inimene ei tohiks lasta end mõjutada asjadest, mis on olnud minevikus, või nende asjade pärast, mis ootavad teda ees,» kõneles ta.

Täiesti tavaline mees

Aga praegu seisab Veet Mano poolringi keskel ja on igaühele käesirutuse kaugusel. Ta on keskmisest eesti mehest pisut suurema ja tugevama kehaehitusega, kannab heledaid teksapükse ja indiahõngulist suvesärki. Tal on sügavpruunid silmad nagu rosinad, pisut salkus soeng ja boheemlaslik habe.

Kuigi mul puuduvad selgeltnägemise võimed, usun ette teadvat, et lõviosa selles saalis tuksuvatest ärevatest südametest võidab see mees enda poole nagu naksti.

Veet Mano palub, et iga kohaletulnu leiaks oma paremalt või vasakult käelt kellegi, keda emmata. Minu ees istuv mees pöörab end ümber, ja kuigi mulle ei meeldi võõraid inimesi asja eest, teist taga katsuda ega puudutada, naeratab see mees mulle soojalt ja mina tunnen, kuidas naeratan talle vastu. Ning me kallistame!

«Kallistused on seotud emotsioonidega,» kostab Veet Mano mahe bariton. «Emotsioone ei tasu enda sees hoida, sest need mõjutavad meie füüsilist keha. Emotsioonide kinnihoidmisega tekivadki pinged.»

Seminar, kus ma viibin, kannab pealkirja «Selg ja kael korda».

Selja ja kaela teemaga olen ma päri. Neist probleemidest

tean minagi mõndagi, sest istun päevad läbi arvuti ees.

Aga seminarid nagu «Alusta uut elu» või «Ütle elule jah» tekitavad minus kabuhirmu. Umbes samasugust hirmu nagu siis, kui mind peatab tänaval tumedates viigipükstes noormees, käes piibel, või kui mu püüab bussijaama juures lõksu mõni mustlasnaine.

Veet Mano palub käe üles tõsta neil, kes on kaela- ja seljaprobleemide käes vaevelnud 15 aastat. Siis neil, kes on vaevelnud 10 aastat. Käsi tõuseb igast nurgast.

Edasi räägib Veet Mano sellest, et kui me elaksime näiteks Kuu peal või vees, siis oleks meie elu palju kergem. Just Maa gravitatsioon on see, mis surub meie luid kokkupoole rohkem, kui neile tegelikult meeldib, ja sealt algavadki probleemid.

Järgmisena palub Veet Mano kõigil teha paar testi. Pöörata igaühel pead algul vasaku ja siis parema õla suunas. Siis vaadata üles ja siis alla ... Ning küsib, kes tunnevad valu. Näen ümberringi jälle kätemerd.

Veet Mano kutsub oma tehnika õpetamiseks rahva seast enda ette ühe väikesekasvulise vanema naise, kuna on märganud, et just selle naise kael lubab tal pead pöörata vaid nõksaku ühele ja nõksaku teisele poolele.

Ta palub naisel heita ühele küljele pikali ning heidab ka ise tema selja taha temast umbes käepikkuse kaugusele. Siis palub ta naisel seljast võtta T-särgi, sõnades humoorikalt, et see on massaažitunni kõige raskem osa, ning pakub turvalisemaks enesetundeks rinnaesise katteks patja.

Seejärel avab Veet Mano naise seljal oleva rinnahoidjaklõpatsi, sest tehnika, mida ta demonstreerima asub, nõuab rusikasse pandud nimetisnäpu seljaga segamatut liikumist mööda selgroogu alt üles kuni kaelani.

Ilmselgelt tunneb demonstratsioonile palutu end algul ebamugavalt, kuna pesueseme paelad vajuvad üle õlgade alla ja väike padi rinna ees ei paku sellist kaitset, mida poolalasti olek paljude vaatajate ees nõuaks.

Juba vähem kui poole tunni pärast on igaüks meist leidnud endale partneri ja terve saal rahvast lamab samal viisil paarikaupa mattidel, üks õlitamas teise selga ning usinalt järele tehes kõike, mida Veet Mano on just ette näidanud.

«Viie minutiga terveks ei saa,» räägib õpetaja vahele ja tuletab meelde, et kiirustada ei ole vaja ning et kordade arv võiks olla mõlemal küljel vähemalt üheksa.

Seejärel õpetab, kuidas saab masseerija ka oma pöialt kasutades partneri kaela pikemaks venitada, ega jäta märkimata, et see töö annab armastust ja energiat mõlemale poolele ja on tõeliselt nauditav.

Et ma ei ole ise väga aktiivne partneri otsija, siis satub minu paariliseks keegi, kes on samasugune. Nimelt noormees, kes jäi mulle seminari algul silma sellega, et ta kuulas Veet Manot äärmise ükskõiksusega ja otsekui iseenda mõtetes uidates.

Saame jutule ja selgub, et tema sattus seminarile ainult selle pärast, et ta ema palus teda kangesti kaasa tulla. Kuna terve saalitäis rahvast on juba pikali, siis tundub meilegi, et targem on kähku maha heita. Pisut tekitab kohmetust see, et kumb meist nüüd endalt särgi heidab, aga et olen hakkajam ning tunnen, et soovin vist tõesti natuke harjutada, siis masseerin mina.

Meie harjutamist jääb silmitsema üks suhtlusaldis naine, kes leiab, et mul tuleb kõik väga priimalt välja, ja küsib, kas rusikas käsi peab olema natuke nii või natuke naa. Arvan, et natuke naa.

Kui olen noormehega harjutamise lõpetanud, siis ma ei teagi kuidas, aga juba olen tolle jutuka naisega teise mati peal pikali, masseerin ta selga ja venitan ta kaela. Olen sedavõrd süvenenud, et Veet Mano kohalolek on korraks täiesti meelest läinud.

Seminari teises osas näitab Veet Mano tehnikat, mis on mõeldud alaselja masseerimiseks. Ta kasutab abivahendina lauda ja sellele pandud matti nii, et masseeritav inimene jääb oma pea ja alakehaga neile pisut rippuma.

Nüüd saab masseerija Maa gravitatsioonijõu oma teenistusse ja see teeb ta töö palju tulemuslikumaks, ütleb Veet Mano.

Teadjaid teisigi

Kui peame seda uut tehnikat ka oma paarilise peal harjutama, on jutukas naine, kellega ma viimasena matil lamasin, krapsti mu juures, ja palub, et ma talle kõik, mida Veet Mano just näitas, omakorda üle seletaksin. Leiame vaba laua.

Lähedal seina ääres istub aga üks mees, kes otsib minuga silmsidet ja viitab siis käega mu vasaku õla suunas. Ma ei saa hästi aru. Siis tuleb see mees mulle lähemale, kükitab maha ja surub kätega väga valusasti mu sääremarjal ja labajalal olevaid punkte.

Kiunatan mitu korda. Ta kompab mu teist jalga sealt ühtegi valulist punkti leidmata ja näib, et on tulemusega rahul. Siis seisab mu selja taha, palub, et ma oma õlgu iseenda kätega kallistaksin, haarab seejärel omakorda minust, tõstab maast lahti ning raputab mind üles-alla ja vasakule-paremale terve minuti. Olen sellest ootamatust episoodist täielikult rabatud.

Püüan pärast mehega jutuotsale saada ja küsin, kes ta selline on, kas ka mõni selgeltnägija. Aga mees vastab saladusliku naeratusega, et ta on huvilisest vaatleja ning midagi rohkem ei pea ma temast teadma.

Isiklik elu

Kui massaažiseminar lõpuks läbi on, märkab üks naine, et ma ootan Veet Manot, ja küsib, kas mul on tervendajaga individuaalne kohtumine kokku lepitud. Ütlen, et põhimõtteliselt küll.

Siis palub too naine, et ma talle pärast kindlasti kirjeldaksin, millised on mu isiklikud muljed Veet Manost. Ka tahaks ta väga teada, kas selgeltnägija oskab vastuseid anda isiklikele probleemidele.

Veet Mano aga ei vabane ega vabane. Vaheajalgi tegeleb ta ühe mehega, kel on seljaprobleemi tõttu käimine tõsiselt raskendatud. Mees ise kommenteerib, et septembri lõpus läheb ta operatsioonile, sest midagi on neljanda ja kuuenda selgroolüli vahel totaalselt kinni kasvanud.

Veet Mano tegeleb operatsiooni ootava mehe selja masseerimisega paar minutit väga intensiivselt. Ta käte alt kostab vaid valulikku ägamist. Siis palub ta mehel kõndida mõned sammud üle põranda – mehel on tõesti rõõmsam nägu peas ja samm erksam. Veet Mano kordab massaaži veel. Lõpuks ütleb: «Te ei vaja operatsiooni, te ei pea sinna minema!»

Kui mul on oma arvates kõik jutud räägitud, astub mu juurde too päris esimene väikesekasvuline naine, kes esimesel demonstratsioonil Veet Mano käte alla sattus. Naine palub, et ma laenaksin talle natuke paberit, sest ta oli märganud, et mul on kaustik, kust saab lehti rebida. Kohe on vaheaeg läbi ja algab teine, meditatiivne seminar «Alusta uut elu!».

Olen vist ainus, kes tahab pärast esimest seminari lahkuda. Aga et ustest lastakse aina uusi ja uusi inimesi juurde, siis ei pääse ma veel kuidagi välja.

Kui inimeste vool lõpeb, kantakse samast uksest järjepanu toole sisse, sest juba on kostmas nurinat, et istuda ei ole kuhugi.

Lõpuks jõuan värske õhu kätte. Tänav on inimtühi, märkan vaid väga pikka rivi autosid, mis seisavad tihedalt tee servas.