Näitlejaid tabas äge vihmavaling

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politseiülem (vasakult, Tanel Ingi) kuulas Vend Vahindrat (Tarvo Vridolin) üle proovis, kui sadas äikesevihma, mis paar minutit hiljem muutus nii tihedaks, et proov tuli katkestada. Kuna sadas juba ka enne proovi, ei olnud Vend Vahindrale habet ette kleebitud, et seda saaks etenduste ajal täies ilus vaadata.
Politseiülem (vasakult, Tanel Ingi) kuulas Vend Vahindrat (Tarvo Vridolin) üle proovis, kui sadas äikesevihma, mis paar minutit hiljem muutus nii tihedaks, et proov tuli katkestada. Kuna sadas juba ka enne proovi, ei olnud Vend Vahindrale habet ette kleebitud, et seda saaks etenduste ajal täies ilus vaadata. Foto: Kalev Saar

Varbuse postijaama hooned ja siseõu meenutavad eelmise sajandi esimese veerandi linna munakivikattega laadaplatsi. Just sellistel kõndis ja jutlustas kiilaks aetud pea ja paljaste jalgadega Vend Vahindra.

Samamoodi – paljapäi ja paljajalu – tuli teisipäeval proovis istmeridade ette Ugala näitleja Tarvo Vridolin. Ta kandis umbes samasugust mungakuube nagu kunagi tõesti tegutsenud Karl Tõnisson ehk Paljasjalgne Tõnisson ehk Vend Vahindra.

Erinevalt omaaegsest pühamehest ei olnud näitlejal võimsat habemepahmakat. Lavastaja Taago Tubin põhjendas seda halva ilmaga. Nimelt oli vähemalt pool tundi enne proovi algust järjepidevalt tibutanud, kallist habet tuli aga hoida täies ilus etenduste ajaks.

Kõuemürina saatel

Vridolin tõusis istmeridade vahel Buddha kuju juurde ja lõi gongi. Üle taeva kihutas välgusähvakas. Postipoiste elamu ja sepikoja ette tulid käratsema talumehe kostüümis näitlejad, kellele Vahindra hakkas jagama budistlikke, taarausuga segatud õpetusi.

«Minu nimi on Vaga Vend Vahindra,» hüüdis ta gongilöökide, pasunajõrina ja kellukesehelina saatel. «Jah, varsti on aeg küps, et tuua tagasi vana taarausk, mis ebaõiglaselt ja ülekohtuga on oma juurte küljest lahti rebitud,» hüüdis ta.

Nende sõnade saatel kärgatas õkvalt postijaama kohal kõu. Vahindrat see ei seganud. Kui ta oli tutvustanud Eesti, Läti ja Leedu ühisriigi, utoopilise Pan-Baltoonia rajamise ideid, astus tema juurde politseiülema kostüümis Tanel Ingi ja asus teda üle kuulama.

Piksejumal pani seda tähele ja hakkas veel hullemini ladistama, müristama ja äikest heitma. «Kuulge, mehed, mida me teeme!» hüüdis Ingi. Lavastaja katkestas proovi. Vaheaeg kestis saju lõpuni veerand tundi.

Järgmisel päeval

Järgmisel päeval ütles Tubin, et näitetrupp sai küll läbimärjaks, ent keegi ei haigestunud. «Kostüümid on ka ära kuivanud,» lisas ta. «See raju oli küll üllatav ja ootamatu.»

Valgustus- ja helitehnika ning pürotehnilised seadmed jäid samuti kahjustusteta, kuigi teises vaatuses hüppasid kaitsmed korraks välja. «Saime kõike testida ekstreemtingimustes,» ütles Tubin.

Noor autor, näidendivõistlusel premeeritud Mihkel Seeder on Vahindra loo kirjutanud maanteemuuseumi eelmise direktori Mairo Rääski ideest lähtuvalt.

«Avaldame lavastusega austust Vahindrale kui väljapaistvale ja värvikale isiksusele Eesti kultuuriloos,» ütles Tubin. «Kuna Vahindra ise nimetas oma eluteed maailmarännakuks, siis sobitus teel oleva rändmunga lugu siia hästi.»

Budistlik pühak

Lisaks suusõnalisele kuulutamisele avaldas Vend Vahindra oma ideid ka raamatutes. Nii näiteks on näidendis kasutatud tsitaate tema teosest «Tulevane Pan-Baltoonia ­Ilmariik ja selles kuldses riigis asuvate Buddha-, Päärkonsi-, Pikse- ehk Taarausu preestrite seadus». See on kirjastatud aastal 1928 Riias ja trükitud Tartus.

Lavastuse kavalehel on kirjas, et Eestis on Vend Vahindrasse ja tema ustavaimasse jüngrisse Friedrich Lustigisse suhtutud pigem kui arusaamatutesse ja naljakatesse veidrikutesse.

«Ometi leidub tõsiasju, millest me mööda ei saa vaadata,» on kirjas kavalehel. «Nimelt on ja jääb Vahindra üheks esimeseks eurooplaseks, kes valis möödunud sajandi algul budistliku munga elulaadi, ja on meie esimene ning siiani ainus budistlik pühak.»

Põltsamaa lähedal Umbusis 20. augustil (vana kalendri järgi 8. augustil) 1873 või 1883 sündinud Karl August Tõnisson ehk Vend Vahindra suri 5. mail 1962 Ranguunis Birmas.

Pärast surma ei ilmutanud tema keha kahe nädala jooksul lagunemise tundemärke. See oli üks põhjusi, miks dalai-laama kuulutas ta pühakuks.


Esietendus on täna

• MTÜ R.A.A.A.M ja Eesti maanteemuuseum esietendavad 1. augustil kell 20 Varbuse postijaama õuel näidendi «Vaga Vend Vahindra ehk Paljasjalgse Tõnissoni unistus Eestimaast».

• Kirjutanud Mihkel Seeder, lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Taago Tubin.

• Kunstnik Liisa Soolepp, Vahindra habeme meister Ülle Konovalov.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles