/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kui jalgrattasport oleks sama hull nagu jalgpall, siis mida pidanuks me möödunud nädalal lõppenud Tour de France’i ajal Euroopas nägema? Oleksime pidanud Londonis ja Madridis nägema suuri rüüstamisi ja süütamisi. Inglane Chris Froome, mulluse tuuri võitja, pidi ju trauma tõttu katkestama.
Teisele inglasele, lõpuspurdiässale Mark Cavendishile, lõppes võidusõit juba avaetapil kukkumisega, nii et tema ei saanud oma kiireid jalgu üldse näidata. Ja Alberto Contador Hispaaniast, veel üks tänavuse sõidu favoriite, pidi sadulast ronima kümnendal etapil, kui murdis kukkudes jalaluu.
Kahe suure rahva kolm ässa mängust väljas – see peaks mõnegi fänni maruvihale ajama. Mäletate ju, mis juhtus pärast seda, kui Brasiilia jalgpalli MM-võistluste poolfinaalis Saksamaalt 1:7 lüüa sai? Jalgpallihaiged põletasid riigi suurimas linnas São Paulos maha hulgaliselt busse ja rüüstasid elektroonikapoodi. Mis siis, et Brasiilial, erinevalt Froome’ist, Cavendishist ja Contadorist, kel polnud traumade tõttu Tour de France’il mingit šanssi lõpuni jõuda, jäi vähemasti võimalus heidelda pronksmedali pärast.
Jah, ma tean, mida kirglikud (et mitte öelda: kirest sõgedad) jalgpallifännid Tour de France’i süütevõimetuse ja rahumeelsuse kohta tahaks öelda: jalgrattasõit ei huvita kedagi.
Tohoh, kas tõesti? Vaatame fakte. Jalgpalli MM-turniiril käis kuu aja jooksul mänge vaatamas 3,4 miljonit inimest, 53 600 keskmiselt kohtumise kohta. Nõus, et kindlasti oleks käinud vaatajaid palju rohkem, kui staadionid vaid mahutanuks. Ometi on kolmenädalase Tour de France’i publiku hulk samuti muljetavaldav: ainuüksi tänavuse tuuri kahel avapäeval Inglismaal elas rattureile eri andmeil kaasa 2,5–5 miljonit inimest. Kogu tuuri vältel käib sportlasi tee ääres ergutamas 12 miljonit inimest, kes sinna jõudmiseks sõidavad keskmiselt maha 130 kilomeetrit ja veedavad raja servas keskmiselt kuus tundi.
Ent mis suurtest arvudest veelgi olulisem: need inimesed, kes elavad kaasa rattureile, ei muutu eales nii kurjaks, vastikuks, tigedaks ja vaenavaks nagu kümned tuhanded jalgpallifännid. Üht tuntud vanasõna ümber sõnastades: ütle mulle, milline on spordiala publik, ja ma ütlen sulle, millise spordialaga on tegelikult tegemist.
Muidugi teeb rattapublik samuti vahel lollusi. Leidub tüüpe, kel meeldib sõitjate kõrval debiilses Borati kostüümis kaasa joosta või pelotoni möödudes pükse alla lasta ja tagumikku näidata. Olen päri: see on nõme. Aga mida rattapublik ka välja ei mõtle, igal juhul kahvatub see mitmekordselt jalgpallifännide sõjakuse ees. Kusjuures sõjakust ei saa õigustada väitega, et jalgpall kütab lihtsalt inimestes kirgi. Sel juhul peaks õigustama igasugust tsiviliseerimatut käitumist, ükskõik millist näotut ja inetut tegu, mis on ajendatud pelgalt emotsioonidest.
Kas me oleme jalgrattavõistlustel pidanud nägema, et näiteks Astana ja Sky meeskonna poolehoidjad tuleb paigutada teine teisele poole teed, eraldada nad igaks juhuks ka traataiaga ning panna neid valvama erivarustusega turvamehed? Kas me oleme pidanud nägema, et rattavõistluste pealtvaatajad loobivad rajale tossupomme ja lasevad rakette?
Kas me oleme pidanud tunnistama, kuidas eri meeskondade toetajad lähevad omavahel pärast etapi lõppu käsipidi kokku ning asuvad purjutades vandaalitsema? Kas me oleme pidanud lugema tee ääres neonatslikke ja antisemiitlikke loosungeid? Kas keegi on kuulnud, et rattavõistlustel hüüab publik sportlastele solvanguid, nii et rattaspordijuhid peaks alustama asja uurimisega, või loobib sportlasi banaanidega? (Jalgpallifännidele teadmiseks: pole rattasõit enam sugugi ainult valgete meeste ala.)
Lõppenud Tour de France’i suurim probleem pealtvaatajatega oli selles, et nood tikkusid massiliselt, ise seljaga ratturite suunas, endast tobedaid selfisid tegema ja võistlejaile tee ääres ohtlikult ette jääma.
Ameeriklane Tejay van Garderen, tuuri viies mees, nimetas sellist käitumist õigustatult edevuse ja lolluse kombinatsiooniks. Samas näitab see, kui pealtvaatajad saavad võistluse käigus koos ässadega endlit teha, milline usaldus ja lähedus valitseb rattaspordis sportlaste ja kaasaelajate vahel. Eks nimetage veel mõni spordiala, kus publik saab oma lemmikuid ja kõiki kuulsusi võistluse ajal oma käega lausa puudutada.
Jalgpallis, nagu teada, tuleb fänne sportlastest jõuga ja karmilt eemale hoida. Jalgpallifännid on aegade jooksul tõestanud, et nendest võib oodata tont teab mida. Ka kõige hullemat.
Selle kommentaari kommenteerimiseks tuleb kommentaar saata otse autori meilile: priit.pullerits@postimees.ee