Hädapasunad hüüdvad: Tartu hääbub, võimalused kaotatud! Nii pasundavad Jaak Aaviksoo ja Olev Remsu. Remsu lausa kutsub hävitama Ülejõe puiestikku ehk moodsa nimega parki – sinna oleks ju mõnus rajada kohtuhoonet, et sambad peegelduksid Emajões.
Jaan Tooming: Taaralinna identiteet – eesti keele kants
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puid ilmselt Remsu ei salli, ikka sambad! Mis oleks aga Taaralinn ilma parkideta? Puhas kivilinn. Mida rohkem puid ja põõsaid, seda rohkem värsket õhku. Hapnikku, seda teab iga koolipoiss.
Taga nutta vana Tartut on tore küll, kuid ehitama peaksime ikkagi rohelist Tartut. Kole oleks ju olla kivilinnas nagu megalinnade kivirägastikud laias maailmas.
Ja Remsu sonimine piiskopilinnuse taastamisest on veel koledam – ikka Euroopa ja Euroopa! Aga kaunis oleks ju ometi, kui taastaksime hoopis vana eestlaste linnuse Toomel, kasvõi väiksemamõõdulisena, kui ta oli tegelikult, näitena, et eestlased on olnud siin ja jäävad siia aegade lõpuni.
Jaak Aaviksoo soovitab Tartus hakata tootma maailma parimaid kalosse ... Siis võiks ju ka avada Tartus maailma parimad bordellid, Eestis olevat ju nii kaunid naised, nii on öelnud nii mõnedki naistemehed välismaalt.
Meie vaimukeskused
Tartu ei pea olema Eesti majanduskeskus, ta pole seda kunagi olnud. Taaralinn on ikkagi olnud Eesti vaimukeskus. Ja seda peaksime ka nüüd taotlema.
Ülikool on meie linna süda. Ilma ülikoolita oleksime tõesti tavaline provintsilinn. Kuid ülikool tõstab meid välja provintslikkusest, kui eesti keel oleks au sees ja üliõpilased tõelised Eesti patrioodid.
Vene ajal kirjutati kandidaaditöid vene keeles, nüüd kiputakse kirjutama inglise keeles, juba tahetakse ka ülikooli ingliskeelseks muuta. See oleks aga rahvuslik katastroof ja meie esivanemate püüdluste reetmine.
Meil on olnud ja on kuulsaid eesti teadlasi, praegustest ülemaailmselt tuntud Jaan Einasto on maailma teadusesse toonud uusi tuuli. Einasto on meie kuulsaima astronoomi Ernst Öpiku tõeline järglane. Ei pea nii olema, et teadlased oleksid kõik laiale maailmale tuntud, ikkagi on tähtis, et nad oleksid oma eriala tipud. Ja neid meil on.
Kunagi oli lingua franca ladina keel, nüüd inglise keel, kuid keegi ei garanteeri, et kunagi on ka inglise keelel lõpp ja see asendub uuega. Aga meie peame jääma siin Euroopa tuultepööristes alles. Ja jääme alles siis, kui Taaralinnast on saanud eesti keele kants.
Eesti Rahva Muuseum, kirjandusmuuseum, Tartu ülikooli raamatukogu – need on meie vaimukeskused. Ka teater.
Vanemuise teater on olnud meie eesti keele kaitseala niikaua, kui on eestlasi, niikaua ka teater mängib eesti keeles, kuigi oopereid enam ei tõlgita, juba käib võõrkeeles laulmine, eesti keel ainult jookseb kaasa ekraanilt. Me oleme laisaks jäänud ... Kas varsti hakkame inglaste ja ameeriklaste draamanäidendeid ka esitama inglise keeles? Meie alaväärsuskompleks on hirmus, ikka tahame ahvida suuremaid ega näe enam oma keele ja meele väärtusi.
Meie õnn on ju selles, et me pole kedagi vallutanud, meid on survatud aastasadu, nüüd on vabadus käes, kas me oskame seda hoida? Ja maailmakultuuri saame uut anda ainult siis, kui leiame endi juures selle, mis meid eristab teistest rahvastest.
Meie lähedased sugulashõimud liivlased ja vadjalased on hääbunud, ime on ju, et me ikka veel oleme püsima jäänud. Soomeugrilasi on 25 miljonit, neist ligi 15 miljonit ungarlasi – vähe, jah, tõesti vähe on meid isegi ühtekokku. Kuid pole mõtet nutta, kõigest hoolimata me elame, ja mida intensiivsemalt, seda parem.
Meie ürgsed kaaslased
On ju selge, et meie vanavara on üks väärtusi, mis eristab meid maailmas. Seepärast on meie kohus tegeleda meie esivanemate pärandiga, riik peab andma vahendeid, et võiks publitseerida nii regilaulud kui muinasjutud, kui uskumused ...
Ja siin on hea, et ilmuvad kihelkonniti regilaulude kogumikud, on avaldatud vanasõnade kogumikud ja üheks toredamaks saavutuseks on eesti imemuinasjuttude teaduslik väljaanne. Me ei pea trügima suurte rahvaste perre, me peaksime vaatama oma ürgseid kaaslasi – väikerahvaid, kes on olnud maailmakultuuri alustalad: indiaanid, Siberi väikerahvad, polüneeslased, kaukaaslased jne.
Nendega sidemete hoidmine ja nendega koosolemine on meie kui vana rahva jõud. Muidugi, praeguses globaliseeruvas maailmas kaovad üha kiiremini ürgsed keeled ja kultuurid, ka meid ähvardab oht kaduda, aga me ei tohi alla anda.
Tõeliselt uus tekib ikkagi uudse mõtlemise kaudu, aga keel määrab ka mõtlemise, nii et meie keele omapära määrab ka mõtlemise omapära.
Näiteks on filosoofias vaimufilosoofia – Philosophy of Mind –, kahjuks on see valesti tõlgitud: inglise keeles mind pole vaim, vastavuseks oleks meel, kui me arvestame sellega, et meel on olnud peas oluline mõtlemisvägi. Muidugi, meelefilosoofia ei kõlba meie tarkadele filosoofidele, kuigi vaim vanas kõnepruugis tähendas ka tonti – tondifilosoofia ...
Linn vaikseks eluks
Olgu pealegi, mida siis oleks ikkagi vaja Taaralinnale? Kui me vaatame Tartut, siis kõigepealt oleks vaja majad korda teha. Isegi Annelinn oleks ilus, kui majad üle värvida, korda teha. Annelinnas on juba maju, mis üle vuntsitud, nad on väga kenad. Isegi Annelinnas oleks tore jalutada, kui majad oleksid erinevates värvitoonides värskelt värvitud. Selle eest peaks linn hoolitsema.
Olen elanud Taaralinnas üle 40 aasta, seega olen põliselanik. Mul pole kunagi olnud vaja tegemist teha linna valitsejatega, korra elus olen käinud raekojas, sinna kutsuti teatriinimesi.
Mul pole vaja olnud teada, kes valitsevad linna, ja Jumalale tänu. Mind on ikka huvitanud siin valitsev vaimne pool, mitte materiaalne ja võimu pool. Ja Tartu on ideaalne linn vaikseks eluks.
Eriti nüüd, kus on internet ja võib vabalt tellida raamatuid üle kogu maailma – loe, mida tahad, kui ainult raha on kirjanduse ostmiseks. Taaralinnast on saanud mu kodulinn.
Aastaid tagasi ütles üks lugupeetud inimene, et Tartu on kole väikekodanlik linn. Ei ole ma seda tähele pannud, aga vist ka sellepärast, et mul pole vaja olnud suhelda väikekodanlastega. Mu suurim sõber on ikkagi olnud Uku Masing, kes nüüd pärast surma on kuulsam, kui ta oli eluajal.
Alles nüüd näeme, kui vägev ta oli – kui loeme ta teoseid, mis alles nüüd ilmunud. Ja eks mul ole ikka üks salasoov küll mu eluloojakul: et Tähtvere parki, sinna lähedale, kus kunagi elas Uku Masing, püstitataks sellele meie vaimuhiiglasele mälestusmärk. Sellega austaksime oma vägevaid, tänu kellele me oleme püsima jäänud ja püsime ka tulevikus. Kui Jumal lubab.
Tartu Postimees arutleb Tartu oleviku ja tuleviku üle. Loe ka: Jaak Aaviksoo, «Tartu rahulolev hääbumine», 13.6; Olev Remsu, «Õhulossid ja kaotatud võimalused», 9.7.