Kõigepealt tuleb anda allkiri omavastutuslepingule. Seejärel saab selga päästevesti, kätte mõla ning instruktsiooni vee peal käitumiseks. Öine kanuumatk Emajõel võib alata.
Öisel jõel mõlatades võib molutada küll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kanuuga saab rahulikult sõites kõige kiiremini edasi,» selgitab matkajuht Indrek Haas, kes perefirmaga Tartus selliseid matku korraldab.
Kell on pisut 22 läbi ja väljas kergelt hämar. Asume lodjakoja ligidalt Lubja tänava juurest Kvissentali poole teele. Vastuvoolu kulgeme nelja kanuuga, igaühes kaks matkalist.
Alguses mõõdukalt puhunud tuul vaibub ja sõidame otse roosakasse päikeseloojangusse.
Vastuvoolu liigeldes
Mida kaugemale kesklinnast, seda vaiksemaks ümbruskond jääb. Kanuuninadesse pistetud põlevad tõrvikud peegelduvad veepinnalt tagasi, siin-seal on märgata mõnd õngitsejat.
«Hoiame paremale, ärge kõigutage!» juhendab matkajuht. Parempoolse liiklusega veeteel tuleb vastu mootorpaat, mis viisakalt hoogu maha võtab, kuid siiski laineid tekitab.
Vee kohalt tõusev kerge udu ja vastu kumavad kollased vesikupud tekitavad tunde, justkui kanuutaks kuskil maakohas.
Haas räägib, et ajalooliselt on öine Kvissentali marsruut olnud tartlaste seas päris levinud. Kui ülikool 19. sajandil taasavati, meeldis tudengitele Kvissentali kõrtsis joomas käia, kuna linna ääres olid reeglid vabamad.
«Alguses suunduti paatidega kaine peaga kõrtsi ja pärast loksuti jogase peaga allavoolu tagasi,» sõnab Haas.
Suuremate akadeemiliste joomingute korral liitusid ka professorid ja muud tähtsad ninad, nemad küll tõldadega mööda kuiva maad. Haas rõhutab, et nende perefirma matkadel on aga kindel poliitika, et purjus inimesi veele ei lubata. Kainenagi on see piisavalt äge ja nautimist väärt, arvab ta.
Öös on asju
Eemalt tungib silma ere prožektorivalgus ja parempoolselt kaldalt joonistub välja pisut kummituslik laevavrakk.
Tundub, et öös on teisigi unetuid. Juhuslikult oleme peale sattunud «Supilinna salaseltsi» filmivõtete tegijaile, kes siin vaikselt toimetavad. «Ahoi!» hüütakse meremeeste kombe kohaselt tervituseks.
Aeg on kanuuninad linna poole tagasi keerata – nüüd jääb peaaegu otse ette tõusev täiskuu. Vee kohal lendavad nahkhiired, kalda serva on end magama sättinud kümned pardid.
Haas räägib, et vahel võib kohata ka suuremaid loomi, näiteks kopraid. Tema sõnul on nad siin üsna julged ning linna ja inimestega harjunud.
Allavoolu libisedes
Sõit läheb rutemini kui minnes. Tavaline kanuutamise kiirus on umbes 4 kilomeetrit tunnis, ütleb Haas. Nüüd allavoolu mõla liigutades on see tema sõnul ligi kaks korda suurem.
Niiviisi siiski küllaltki vaikselt loksudes möödume matka alguspunktist ja sõidame pisut linna poole.
Peatume veidi enne Vabadussilda, kus vool muutub tugevamaks. Kontrast Kvissentali ja kesklinna vahel on suur – tänavavalgustus ja müra tunduvad vaikusest tulnuile kuidagi võõrastavad.
Kell on pisut üle südaöö, kui lõpuks kanuud kaldale tõmbame. Samas kohas, kus ennist veele läksime ja kus matkajuhi sõnul olevat paadimehed juba ajalooliselt inimesi üle viinud. Siis, kui Tartus sildadega natuke kitsam oli.
Sellise uue teadmisega panemegi paaritunnisele mõlatamisele punkti. Öine matk mööda Emajõge on kindlasti omaette elamus, mis lubab rahus mõtteid mõlgutada ja ümbrust nautida. Kes aga rohkem ekstreemsust otsib, peab leidma mõne kärestikulisema jõe.
Jõematkad Tartus
• Öine tõrvikumatk Emajõel.
• Tartu linnamatk.
• Kanuuretk Tartu-Porijõgi-Ihaste-Tartu.
• Kõik matkad sisaldavad kohta kanuus, mõla, päästevesti, sõidueelset juhendust ning matkajuhi teenust.
• Järgmine plaaniline öine matk on 22. juulil.
• Lisateave info@joematkad.ee.