«Mul oleks tegelikult tähtsamatki teha, aga vahel tuleb teha asju, mis on näiliselt jaburad ja rumalad. See on vana hea sisemine sundus,» ütleb Kairi Kliimand, kunstnikunimega Kairo.
Supilinna vürtsitab kirgas ja naivistlik kunst
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestleme soojal õhtul Supilinnas Kloostri 14 maja ees. Kairo otsib välja peotäie pintsleid ja asub seinale võõbatud naise kulmukaart viimistlema.
«Tavaliselt käivad ligidalt vaatamas kas kunstihuvilised või joodikud,» naerab ta.
Kliimandi sõnul on tänaval maalimine põnevam kui omaette toas nokitsemine, kuna siis suhestub keskkonnaga paremini. «Hullult äge on töötada elavas keskkonnas, saada vahetut tagasisidet, elavat tunnet,» selgitab ta.
Kunstniku tööd on kirkad ja naivistlikud. Kairo sõnul saab lõuendile maalides nii kaua nokitseda, kuni tulemus meeldib, õues on seda aga raskem saavutada. Praegu kasutab ta akrüülvärve, kuna need kuivavad kiiresti, ei segune ega haise.
Lisaks Kloostri 14 majale püüavad Kliimandi teosed pilke ka näiteks supilinlaste elektrikapiustelt, esimene sai erksa kuue Marja tänaval. «Mõned kapid on see suvi veel mõttes,» ütleb Kliimand. Talle tundub, et rahvale selline elav ja rõõmus stiil meeldib.
Kairo loomingut saab uudistada ka näiteks Genialistide klubi naiste WC ukse peal. «Genklubi vetsukuraator palus mind sinna midagi tegema,» muigab Kairo. Sealne teos pole aga pintslitöö, vaid on tehtud stencil’i stiilis ehk šablooniga grafitina.
Kliimand pole enda sõnul kunstivallas haritud – vähemalt mitte rohkem, kui kõik seda koolis on õppinud. Lõuendile maalimist alustas ta umbes viis aastat tagasi, siis võeti ka tänavakunstnike punti.
Inspiratsioon keskkonnast
Kairo ütleb, et talle meeldib pintsliga vaikselt nokitseda ning Supilinn on selleks just sobiv paik. «Agul on agul, hea keskkond. See on minu jaoks mereline – vee lähedus on hästi tunda,» selgitab kunstnik, kelle teostelt leiab mitmeid veega seotud detaile, näiteks kalu ja konni.
Lisaks on ta inspiratsiooni ammutanud putukatest, olles tuntust kogunud ka nende kui toidu reklaamimisega. «Alguses vaatasin putukat kui lihatükki, nüüd hindan ikka välist ilu ka,» naerab Kliimand.
Kui lõuendi saab maha müüa, siis tänavakunst toob pigem kuulsust. Tänu sellele on Kairole tulnud ka pakkumisi, kuid suuremaid töid ei tahaks ta enda sõnul niisugusel kujul vastu võtta. «Sellisel moel pintsliga tehes veedaksin seal oma viimased noorusaastad,» arvab kunstnik.
Tema sõnul võiks siis pigem kasutada aerosoolvärve, millega saab kiiresti suuri pindu katta. See oleks ka suund, kuhu tulevikus rohkem areneda.
Vääramatud jõud
Tartu atmosfäär on juba selline, et siia lihtsalt sobib tänavakunst, tõdeb Kairo. Tema sõnul hoitakse seda siin üldiselt hästi, kuigi kord oli tema tööle õlut aetud. «Siin on džunglireeglid – see on tänav ja kogu aeg ei saa valves olla,» räägib ta «Aga sellega peabki arvestama, pole mõtet pahane olla.»
Küll aga laseb linnavalitsus vahel linnaruumist koledamat kunsti kustutada ja seda ei pea kunstnik päris õigeks. «Võiks siis eraldada raha ja nõuda kavandeid – see oleks palju parem kõntsa eemalehoidmise vahend kui kustutamine,» pakub ta ühe lahenduse välja.
Lähiajal saab Kairo töid näha pubis Arhiiv, kus avatakse ühe kunstnikest sõpruskonna näitus. Muidu tõlkimisega tegelev ja praegu lapsega kodus olev Kliimand räägib, et ainult sellisest pintsliga nokitsemisest ära ei elaks, kuid leiab, et tema tee tänavakunstnikuna on siiski alles alguses.
«Ma lähen maalin nüüd natuke konni ka,» ütleb ta ning kaob pintslitega nurgatagust seina lõpetama.