Vahetult enne jalgpalli maailmameistrivõistlusi arvas kirjanik ja jalgpallifanaatik Mika Keränen, et loominguga ta MMi ajal kindlasti ei tegele, kuid on avastanud, et jalgpall mõjub loometegevusele üllatavalt hästi.
Jalgpall annab soomlasele loomingulist innustust
4. juuli 2014, 14:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome päritolu Eesti kirjanik Keränen on varem tegutsenud nii jalgpallikohtuniku kui -treenerina. Kui MM algas, mõtles ta, et keskendub ainult vuti vaatamisele, kuid kuna võistlused osutusid väga põnevaks, kleepis ta ideede kogumiseks kodus igale poole lipikuid, kuhu kirjutas, mida kommentaatorid on öelnud ja mida põnevat MMi ajal kuulnud.
Löömata jäänud väravad
«Minu lapsepõlv möödus Põhja-Helsingis, kus kõik mängisid jalgpalli, ning muid hobisid ega valikuid mul ei olnudki – seal oli jalgpalliarmastuse tekkeks väga soodne keskkond,» rääkis Keränen.
Ta hakkas vutist raamatuid kirjutama, kui sai aru, et temast ei saa professionaalset jalgpallurit. «Võin öelda, et panengi kirja neid väravaid, mis mul löömata jäävad,» ütles ta.
Inspiratsiooni annab kirjutamiseks jalgpall kui mäng, milles ei tea kunagi, mis järgmisena juhtub. See on kirjanduslikus võtmes väga hea, kuna lugejat on vaja pidevalt üllatada ning vutt teeb seda iseenesest, nentis ta.
Lisaks toob kirjaniku arvates jalgpall inimestes esile omadusi, mida tavaliselt ei märgata. «Rahulik sõber võib väljakul pööraseks muutuda – nii et vutt toob välja selle kõige inimlikuma poole, ka hammustamise loomulikult,» tõi ta näite.
Keräneni Supilinna-romaanides on ka jalgpallistseene ning kirjaniku sõnul on igas raamatus jalgpall aina rohkem esindatud. Lõpuks hakkas talle jalgpall niivõrd palju meeldima, et ta otsustas kirjutada «Armando» ainult jalgpallist.
Keränen on kirjutanud vutist ka ühe noorsooromaani, mille andis küll välja Soomes, kuid see ilmub tänavu ka eesti keeles. Teose pealkiri on «Väravajoonel» (soome keeles «Maaliviivalla») ja see räägib, kuidas 18-aastasele väravavahile tehakse ettepanek, et ta laseks vastastel mängus värava lüüa.
«Sellest, mida ta teeb, peaks loomulikult lugema juba raamatust,» sõnas Keränen, kes just kirjutabki romaani eestikeelset versiooni.
Loometegevuseks on tema sõnul parim aeg hommikul, sest õhtul kell viis tuleb juba mõte, et sooviks jalgpalli vaadata.
Muutuv jalgpall
Kirjanik vaatab jalgpalli MMi mänge eelkõige professionaali pilguga ning mõtleb end kohtuniku või treeneri rolli. «Kuna olen süvitsi jalgpalliga tegelenud, vaatan ja imestan, kuidas jalgpall ajas muutub. Tundub, et kõige raskem on ründajatel, sest kaitses on lubatud igasugune särgist sikutamine, mida omal ajal ei olnud,» rääkis ta.
Keräneni lemmik on Saksamaa koondis ja tema arvates pakub tänavune MM väga palju põnevust: kogu võistlus läheb aina huvitavamaks, sest väikesed riigis suudavad suurtele konkurentsi pakkuda.
«MMil on olnud väga ühtlane tase, sest pole nii, et kui keegi suudab suurriike võita, on see väga suur üllatus,» märkis ta.
Keränen käis 1992. aastal Rootsis Euroopa meistrivõistlusi vaatamas, kuid arvab, et see kogemus pole siiski võrreldav sellega, kui vaadata Eesti või Soome mänge.
«Minu jaoks on mõlemad riigid väga tähtsad, aga kui mängitakse omavahel, siis olen Eesti poolt,» rääkis ta. «Kui käisin Helsingis esimest korda sõprusmängu vaatamas, siis kohe, kui kohtunik mängu alguses vilistas, olin automaatselt Eesti poolt ja tahtsin, et ta näitaks Soomele koha kätt.»