Miks 1960. aastate alguses Tartusse keskkatlamaja ehitus päevakorrale jõudis, on lihtne vastata: neil aastail hoogustus elamuehitus ja ka tööstus nõudis oma. Tallinnas kerkis Mustamäe, Tartus oli teoksil majade ehitus Ülejõel ja kavandati Annelinna.
Masinad, mis andsid meile sooja
26. juuni 2014, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sestap siis anti omaaegsele Tööstusprojektile ülesanne projekteerida linna keskkatlamaja. Tööstusprojekt leidis, et Turu tänava lõppu, Aida ja Lina tänava ristmiku piirkonda jõeäärsete väikeelamute maadele see sobib.
Turu tänava katlamaja kauane juhataja ja juba 1980. aastal sinna vanemmeistrina tööle tulnud Kalev Tõll ütles, et ekslik oleks arvata, et kohavaliku määras jõevee lähedus. Ei, see küttetorustikesse ei sobi. Sellise vee pehmendamine ja puhastamine oleks väga kallis.
Fortum Tartu allettevõtte Anne Soojuse juhtaja Margus Raud sõnas, et pigem luges see, et katlamajad ehitatakse võimalikult madalale, nii on küttevee pumpamist kõige otstarbekam lahendada.
Tõll lisas, et kahtlemata oli kaalukas argument see, et sellest kohast läks mööda sadamaraudtee. Gaasitoru tookord Tartusse veel ei tulnud, katlamaja tuli kütta masuudiga ning seda läks palju. Tippaegadel külma ilmaga kulus neli-viis raudteevaguni täit ehk kuni 250 tonni masuuti ööpäevas.
Kahtlemata oli tähtis ka see, et valitud krunt, toona aadressiga Turu 96a, hiljem Turu 18, jäi võrdlemisi kesklinna külje alla, aga oli ka Ülejõe arenduspiirkonna ja tulevase Annelinna suhtes soodsas asukohas.
Enne keskkatlamaja valmimist oli Tartus hulk väiksemaid katlamaju. Üks suure korstnaga katlamaja oli kaubamaja taga, üks Pika tänava sauna juures. Suur osa tartlastest elas aga ahiküttega majades.
Alul masuut, siis gaas
Keskkatlamaja ehitus algas 1964. aastal ja see alustas tööd 1967. aasta lõpul. Esimeses järjekorras sai valmis kesklinnapoolne kõrgem osa. Sellesse sai kaks 35-megavatist veekatelt ja kaks aurukatelt masuudi soojendamise tarvis.
Valmisid kütusemajandi laomahutid, raudteeharu rekonstrueeriti. Ehitati korsten, uus alajaam. Kesklinna alajaam oli keskpingel, aga katlamaja võrgupumpade mootorid töötasid kõrgepingel.
Katlamaja 90 meetrit kõrge korsten, ülalt 4,6-meetrise, alt 9,5-meetrise läbimõõduga, seisab 15-meetrise läbimõõduga vundamendil, mida omakorda kannavad 136 vundamendivaia. Ka katelde ja katlamaja hoonete vundamendid on vaiadel. Ses kohas on turbakiht 6-7 meetrit paks.
Tõll on arhiivimaterjalidest välja lugenud, et ehituse eelarveline maksumus oli pisut alla kahe miljoni rubla. Riga võrr maksis 150 rubla, masuuditonn 25 rubla. Soojuse omahinnaks gigakalori eest (veidi suurem kui megavatt-tund) oli planeeritud 6 rubla ja 12 kopikat, elanikud maksid sellest 2.60. Tööstustarbijate hind oli kümme rubla.
«Panna masuudikatlamaja külmaga käima, ma ei kujuta seda ettegi, see kerge ei olnud,» ütles Tõll. «Tõenäoliselt pidid kohal olema välised auruallikad, kas vedur või energiarong. Masuut on juba 20 soojakraadi juures nii viskoosne, et pole pumbatav. Et natukegi liiguks, peab olema vähemalt 40 kraadi.»
Keskkatlamajast kütmine oli kavandatud lahtise soojavarustusega, mis tähendab, et soe kraanivesi kodudes oli seesama kateldes ja küttevõrgus ringlev vesi, mis ka radiaatorid soojaks tegi. Pehmendatud ja vastas joogivee normidele. Nii käis see Tartus 1995. aastani.
Kohe alguses arvestati katlamaja peatse laiendamise vajadusega. Esimese järgu võimsus ammendus mõne aastaga ja 1975. aastal alustati laiendust. Lisandus kaks 52-megavatist katelt, mille kõrgus on 16 meetrit, nii et nad ulatuvad katlamaja sillapoolse osa katusest läbi. Katlamaja vanema osa kõrgus on 15 meetrit, uuema osa kõrgus 11. Hoone on 90 meetrit pikk ja 18 meetrit lai.
Laiendamise ajal valmis tänava äärde 2000-kuupmeetrine masuudipaak ja masuudipumpla, mis võimaldas üheaegselt tühjendada üheksa raudteevagunit. Plaanimajandus tähendas, et külmal ajal ei saanud kusagilt rohkem kütust kui pehme talveilmaga, arvestama pidi sellega, mis suvel lattu varutud.
Katlamaja ka gasifitseeriti, mille tulemusel sai masuudist 1970. aastate lõpuks reservkütus, põhikütus oli gaas. Kuid masuuti hoiti kogu aeg kuumana, kasutusvalmis.
Selleks ajaks oli algul linnale allunud katlamaja 1971. aastal üle antud Eesti Energiale veendumuses, et suurel firmal on rohkem kogemusi, paremad tootmisbaasid ja materjalivarud. Linna omaks sai katlamaja uuesti 1992. aastal ja see erastati 2000. aastal.
Nõukogudeaegse kaugkütte eripära oli pikad suvised küttepausid, mil tehti remonti. Remondile eelnes survestamine, et leida nõrku kohti, mida lappida. Ja veel enne surveproovi tehti torustiku termiline katsetus, kui seda kuumutati 140–150 kraadini ning siis jahutati. «Enne lasti lõhki, siis parandati,» nentis Tõll.
Tolle aja teine eripära oli tohutu veekadu lekete tõttu. Õhtusel tipptarbimise ajal läks vett süsteemi juurde 350 kuupmeetrit tunnis, sellest paarkümmend lekkis.
Suur pauk ja defitsiit
Raske oli iseseisvuse taastamise aegu 1991. aasta talv, kui nappis nii kütust kui raha.
Katlamaja oli projekteeritud ja ehitatud arvestusega, et kui väljas on miinus 20 kraadi, siis kateldest võrku minev vesi on 150 kraadi. Et nii kuum vesi keema ei läheks, peab rõhk süsteemis olema kuus baari.
Kuid sellel talvel lubatud maksimum oli üksnes 55 kraadi, elanikele öeldi, et garanteeritud toasoe on 14 kraadi. Tegelikult algas isetegevuslik soojasõlmede seadistamine, neis siibrite avamine, et rohkem vett läbi käiks, ja kaugematesse majadesse soe enam ei jõudnudki.
«Tavaliselt töötas katlamajas kaks pumpa, siis kolmest pumbast ei jätkunud. Pumbad löövad 1250 kanti tunnis, ent Annelinna lõpus oli rõhkude vahe ikka alla 0,5 baari,» meenutas Tõll.
Hirmus aeg oli 1978. aasta. Käisid gaasikatelde seadistustööd. Kuuenda katla käivitamisel 6. oktoobril toimus suitsukäigus plahvatus.
«Katlal on tosin põletit, kuue kaupa reas. Põleti süütamine käis nii, et üks torkas ülevalt süüte põleti sisse, teine mees korrus allpool avas gaasisiibrid. Aga ju siis juhtus nii, et süüde torgati ühte põletisse, gaasisiiber avati naaberpõletile. Vahepeal jõudis gaas koldesse ja suitsukäikudesse ja kui gaasisegu jõudis tuleni, siis toimuski plahvatus,» rääkis Tõll.
Selle tagajärjel oli katla suitsukäik rusuna maas, eest lendasid katlamaja aknad ja kannatada said naabermajade aknad.
«Toimusid kohtuistungid, mõni mees kaotas ameti, vangi vist ei läinud keegi. See õnnetus juhtus nii õnnelikult, et viienda katla peal töötanud remondibrigaad, 12 töömeest, oli just lõunal. Süütajatega ei juhtunud ka midagi,» ütles Tõll.
Algasid kiired taastamistööd, kuid talv tuli käre ja Tartu linn külmetas.
Esimese projekti järgi oli katlamajja ette nähtud 47 töötajat ja nii palju oli neid seal erastamiseni. Kümme-viisteist neist olid hõivatud soojavõrgu remondiga.
Kolm meest oli korraga valves ja arvestades vahetusi läks vaja 15 operaatorit.
Viimasel talvel oli palgal kaheksa inimest, pidevalt valves oli üks. Kui oleks antud käivitamise käsk, tulnuks teine mees kodusest valvest. Kuid viimasel talvel keskkatlamajas tuld enam alla ei pandudki.