Rocki korvpallikooli poiste suur eesmärk – nimi sellele särgile!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kristjan Teedema

Suvi on käes, hooaeg on läbi. Rocki korvpallikooli A-klassi poistel Risto Häelmel, Sten Lillemäel, Keit Türgil, Karl Sobakul, Ako Tõnissool, Vitold Käkinenil, Sander Kruusil ja teistel, kes sel kevadel said Eesti noorte meistrivõistlustel hõbemedalid, on ees suur küsimus: mis saab edasi? Võistkonna liider Saimon Sutt seda küsimust endale ilmselt ei esita, tema nimi oli juba sel hooajal suure Rocki särgile trükitud. Kes on järgmine?

Keit Türk (18), kes oli kaotatud finaalmängus Pärnu Finnlogi vastu platsil 17 minutit, kujutab ennast küll ette suure Rocki mängus, kuid samas lisab, et kaitses ja palli ületoomisega saaks ta ehk hakkama, kuid puudu jääb viskest ja kindlasti jõust.

Et sinna jõuda, tuleb trenni teha, ütleb Keit Türk lihtsalt.

Risto Häelme (19) seevastu, kes rassis selles finaalis platsil koguni üle 33 minuti, ütleb, et praegu on soov edasi mängida pigem oma lõbuks – ta tahaks mängida näiteks meeste esiliiga tasemel ning selleks teeb ta trenni edasi.

Pikkust on vähe, ehk andekust ka, toob Häelme põhjusi, miks ta ennast suures Rockis ette ei kujuta.

Niisugused mitmekesised lähenemised korvpallile ja oma tulevikule selles on tõenäoliselt kõigil 250 poisil, kes praegu Rocki korvpallikooli hingekirjas on. Alates lasteaiavanustest kuni A-klassini välja.

Ikkagi ... kuidas nendest saaksid suure Rocki mängijad?

Roppu moodi tööd

Treener Olari Narits, kes viiski Rocki korvpallikooli A-klassi võistkonna Eestis hõbedale, ütleb, et Rocki pääsemiseks peab poiss «muidugi roppu moodi tööd tegema». Ja mitte ainult trennis, vaid ka vabal ajal.

Sama räägib ka treener Paavo Russak, kes siinsamas kõrval olevas intervjuus kasutab sõnu «võimlarott» ja «fanatt».

«Et tal oleks ära käinud nii-öelda korvpalluriklõps: sa ilma enam ei saa, sa pühendud sellele, sa elad selles. Ilma selle klõpsuta on raske tippu jõuda,» ütleb Russak.

Nii Narits, Russak kui ka ülikooli akadeemilise spordiklubi korvpallidivisjoni direktor Andres Ottender tuletavad meelde juba aastaid Tartus räägitut, et kui ühest aastakäigust tuleks üks-kaks poissi, kes mängiksid meeste meistriliiga tasemel, siis oleks töö korda läinud. Narits lisab, et juba B-klassi lõpuks (ehk siis 16 aasta vanusena) hakkab üldjuhul välja kujunema pilt, kellel on potentsiaali suures korvpallis kaasa lüüa ja kellel pole.

Muidugi lisavad kõik kolm, et meistriliiga tase ei tähenda veel Rocki jõudmist, sest Rock on meistriliiga tipp, kuhu pääseda on väga raske.

Just siit tõstatab treener Na-rits teema, mis on nii või teisiti õhus olnud kogu aeg: kuidas suudab noorteklassist välja kasvanud korvpallur astuda meeste hulka ning kas tal ei peaks sel teel olema abiks mõni vahelüli. Mõni vahemeeskond enne Rocki.

Vaadates oma A-klassi võistkonna trenni, arutleb treener Narits: «Juba on selge, kellel neist on mingit lootust jõuda meistriliiga meeskondadesse, kellest aga tuleb selline tubli korvpallimängija, kes tahab mängida esiliiga tasemel. Vahe esiliiga ja meistriliiga vahel on ikka niivõrd suur, kuid kindlasti on siin üks-kaks poissi veel, kes võiksid pääseda meistriliigasse. Nad teevad kõvasti tööd, kuid siin ongi see Tartu probleem, et meil on kahjuks ainult üks meistriliiga klubi, kes mängib väga kõrget mängu. Rocki on noortel hästi keeruline kasvõi pingi otsale saada. Kui meil oleks niisugune meeskond veel meistriliigas, nagu oli mõned aastad tagasi Fausto, siis kaks poissi on siin küll niisugused, kes võiksid seal mängida.»

Aga enne, kui selle teemaga edasi läheme, vaatame, mis see Rocki korvpallikool üldse endast kujutab.

Koolis 250 poissi

Rocki korvpallikooli veebilehelt saab teada, et praegu käib trennides 250 poissi. Tegutseb 14 treeningurühma, treenereid on kaheksa.

Selle aasta Eesti meistrivõistlustel löödi kaasa 15 meeskonnaga, kes kõik esinevad Salva/Rocki nime all. Hooaega kokku võttes nimetati Rocki korvpallikool selle hooaja Eesti parimaks poiste korvpalliklubiks. Euroopa noorte korvpalliliigas osaleti sel hooajal kahe võistkonnaga, järgmisel aastal juba kolmega.  

Andres Ottender selgitab, et korvpallikoolis on õpilased alates esimesest klassist, laias laastus siis seitsmendast eluaastast. Sellest aastast loodi ka lasteaedade rühmad: kaheksas lasteaias toimuvad nii-öelda mini-Rocki pallitrennid.

«Kõik selle mõttega, et laste haaratus oleks võimalikult lai, et meil oleks igas vanusegrupis võimalikult palju poisse. Et oleks võimalik selekteerida parema potentsiaaliga mängijaid, et neid järjest paremini treenides kasvatatagi Rockile järelkasvu,» selgitab Ottender lühidalt korvpallikooli põhimõtteid.

«Poiste hulk on meil oluline, et kooli ära majandada, ja hulk on oluline ka selles mõttes, et siis annab välja selekteerida paremaid. Aga selekteerimine sportliku printsiibi alusel ei toimi seni, kuni ei ole piisavalt massi, kelle hulgast selekteerida,» räägib Ottender.

Ning jätkab: «Ja kui meil on piiratud saaliressurss, kui meil on piiratud rahaline ressurss selleks, et võtta rohkem treenereid tegelemaks nendega, kellega oleks tarvis tegeleda, siis sellest selekteerimise ideest praktikas kaugemale ei jõua. Jõuame kaugemale siis, kui meil on ühes vanusegrupis vähemalt kaks treeningurühma. Kaks korda 14–20 poissi. Väikestel võib olla saalis 20 poissi, aga juba B-klassis 12 enamaga üks treener suurt midagi enam korda ei saada. Oleks oluline, et seal oleks korraga noortega tegelemas kaks treenerit, eriti edasijõudnute puhul. Et töö oleks efektiivne – poiss on trennis viis korda nädalas, kuid palju ta sealt ise neid õpetussõnu otse saab ... Kui me saavutaksime selle, et meil oleks igas vanuses kaks gruppi poisse, siis me saaksime need grupid koostada sportliku printsiibi alusel. Mitte nii, et meil on poisid gruppi pandud tulemise järjekorras, vaid et on tugevamate ja nõrgemate grupp.»

Igas aastakäigus kaks rühma oleks ideaal, arvab Ottender. Praegu aga töötab korvpallikool nii, et iga kahe aastakäigu peale on kaks rühma.

«Näiteks 2001. aastal sündinud poisid, kes tulid sel aastal Eesti meistriks, neil on grupis 20 poissi. Sinna tahab aga poisse juurde tulla, just arutasime nende treeneriga, et tõenäoliselt tuleb sügisel tõsiselt kaaluda selle grupi kaheks löömist, mis viitabki sellele, et pikaajaline tegevus läheb selles suunas, et saame igasse aastakäiku kaks gruppi,» toob Ottender näite.

Kui küsida, mis seda arengut praegu takistab, loetleb korvpallidivisjoni direktor Andres Ottender üles kolm põhjust: esiteks poiste puudus, teiseks saalide puudus, kolmandaks treenerite puudus, mitte sellepärast, et treenereid võtta poleks, vaid et treeneritele pole tasu maksta.

Jõudes nüüd tagasi teema juurde, millal tuleb suurele

Rockile järelkasvu tema enda korvpallikoolist, näeb ka Otten-der väga olulise põhjusena seda, et «kui korvpallikool asetseb loogilise astmestikuna omal kohal, nii et siia tulevad poisid juba lasteaiaeast peale ning lähevad järjest vanuseklasse pidi edasi, siis peale A-klassi pole meil midagi.»

Vahelüli küsimus

Nüüd olemegi selle teema juures tagasi: kuidas noorteklassist minna üle meeste hulka ehk kuidas vahetada A-klassi hõbemedalid koha vastu mõnes Eesti meistriliiga meeskonnas, soovitavalt muidugi Rockis.

See ongi noore jaoks kõige keerulisem, ütleb treener Paavo Russak. Ta lisab veel, et see on aegade algusest niimoodi olnud.

«Öeldakse, et kes noortest suudab sellest olukorrast läbi tulla, sellest saabki mängija, kuid meie võimuses on teha see üleminek sujuvamaks,» räägib Russak. «Sellist ürgtalenti, kes kohe tuleks ja jalaga meeste uksele lööks, meil praegu ei ole. Pealegi on tase Rockis nii kõrgele aetud, nad mängivad kogu aeg võidu peale, aga noorel on vaja aega eksimiseks ja õppimiseks. Aga Rocki esindusmeeskond ei õpi, nemad realiseerivad.»

Nõnda arutlevadki nii treenerid Russak ja Narits kui ka korvpallidivisjoni juht Ottender võimaliku vahelüli üle Rocki korvpallisüsteemis, mis oleks oma teine meeskond kas esiliigas või koguni meistriliigas.

See meeskond aitaks vähendada, ehk isegi vältida kadumise ohtusid, mis noorteklassi lõppemisel paratamatult tekivad.

«Nad lõpetavad A-klassi 18–19-aastaselt, mis on niisugune vanus, kus tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha,» ütleb Narits. «Kas mängijatel on siis seda motivatsiooni, et hakata üks-kaks aastat meeletult töötama, et äkki ma saan kusagile pingi otsa, või on mõistlikum keskenduda ülikoolile, esiliigale ja erialavalikule ...»

Ka Paavo Russak näeb just esiliiga meeskonda selle vahelülina noorteklassi ja esindusmeeskonna vahel.

See aga tähendab, arutleb Russak, et sel meeskonnal peab olema oma eesmärk, omaette treenerid. Kui on eesmärk, siis peab olema ka mõtestatud ja läbimõeldud treeningutöö, kindlasti kahe treeneriga ning et mitte jätta poisse omapead, peab olema ka mõni vanem ja kogenum mängija, kes annaks noortele edasi oma kogemusi, oleks nii-öelda meistri ja selli suhe, see peaks olema terviksüsteem ...

Ei saa öelda, et Rocki korvpallidivisjoni juht Andres Ot-tender sellega nõus pole.        

«Meil oli esiliiga meeskond peale A-klassi, kuid kuna me ei suutnud seda esiliiga meeskonda komplekteerida oma korvpallikooli poistest ja sellistest poistest, kel oleks potentsiaali esindusmeeskonnas mängida, siis piiratud vahendite tingimustes leidsime, et sellise meeskonna pidamine pole põhjendatud,» selgitab Ottender. «Kaks kolmandikku tollest meeskonnast moodustasid vanad mängijad. Lihtsalt esiliigas tuua au ja kuulsust meile – see pole eesmärk omaette. Esiliiga meeskonda on mõtet pidada ainult siis, kui poiste sportlik areng on jõudnud niikaugele, et neil oleks vaja omandada esiliigas kogemusi ja oskusi tuleviku jaoks.»

Seega kõik võib tulla, millalgi tulla, aga väga palju sõltub just korvpallikooli poistest endist.

Treeneri uhke tunne

Nii ongi kõigile Rocki korvpallikooli 250 poisile tulevikueesmärk välja öeldud: kui te olete võimlarotid, kui teil käib ära korvpalluriklõps, kui te «teete roppu moodi tööd», kui te «treenite, näitate ennast, mängite ja kuuletute treenerile», nagu ütleb 19-aastane Vi-told Käkinen, siis ...

Aga lõpetuseks peab iseenesestki mõista sõna saama treener.

Olari Narits: «Kõik treenerid tahavad, et tema mängija jõuaks kusagile. Loomulikult oleks hea vastu rinda lüüa ning öelda, et see või teine mängija on jõudnud euroliigasse või lausa NBAsse. Ka Rock on see koht, mille puhul rusikaga vastu rinda lüüa, kindlasti on. Selles mõttes olen uhke, et Saimon Sutt on juba teist aastat Rocki pingi peal, Brett Nõmm oli

Rocki pingil eelmisel aastal, sel aastal aga mängis Pärnu meeskonnas juba oluliselt suuremat rolli.»

Nii on Rocki korvpallikoolist juba ka oma eeskujud tulnud.

Seega on teil, C2-klassi meeskonnal, kes te Eesti meistritiitli võitsite, juba, kelle järele joonduda. Eks ju, Peeter-Toomas Tael, Patrik Peemot, Kristen Loot, Kerr Kriisa, Hannes Saar, Markus Sirg, Reio Sillapuu ja teised. 


Rocki korvpallikooli kohad selle hooaja Eesti meistrivõistlustel

A klass

• Salva/Rock I, treener Olari Narits – 2. koht

• Salva/Rock II, treener Paavo Russak – 6. koht

• Salva/Rock III, treener Paavo Russak – esiliiga alagrupiturniir

• Salva/Rock IV, treener Olari Narits, abitreener Joosep Kivimäe – 12. koht

• Salva/Rock V, treener Joosep Kivimäe – esiliiga alagrupiturniir

B klass

• Salva/Rock I, treener Toomas Kandimaa, abitreener Rein Raam – 3. koht

• Salva/Rock II, treener Raido Rebane – esiliiga 3. koht

C1 klass

• Salva/Rock I, treener Raido Rebane – 3. koht

• Salva/Rock II, treener Gert Prants – 12. koht

• Selle vanuseklassi võistkond teenis ka Euroopa noorte korvpalliliigas (EYBL) 4. koha.

C2 klass

• Salva/Rock, treener Gert Prants, abitreener Jano Kunts – 1. koht

Mini

• Salva/Rock I, treener Rein Raam, abitreener Olari Narits – 2. koht

• Salva/Rock II, treener Olari Narits, abitreener Rein Raam - 13. koht

Makro

• Salva/Rock I, treener Olari Narits – 4. koht

• Salva/Rock II, treener Jano Kunts – 15. koht

Mikro

• Salva/Rock, treener Jano Kunts – 6. koht

Rocki korvpallikool nimetati selle hooaja Eesti parimaks poiste korvpalliklubiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles