Liidia Lutsu näen otsemaid. Ta toimetab esimese lauarivi nurga peal, peas valge kübar, ning müüb sibula- ja oaseemet, kressi-, kabatšoki- ja kapsataimi, isegi kasevihtasid – osa neist tänavusuvised, viis päeva tagasi tehtud –, kaks eurot tükk.
Turujutt: kaabuga naine turu esimeses reas
10. juuni 2014, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist niisugust naist nagu Liidia Luts Tartu avaturult ei leia.
«Sellest saab 20 aastat, kui see turg avati, ning mina olin juba siin,» lausub Liidia Luts uhkelt. «Pool Eesti riiki teab mind ... Tulevad mõnikord sellise jutuga, et neid olla ema käskinud Tartu turult otsida kaabuga naist – ma ei julge oma kaabut peast äragi võtta –, et sellelt naiselt ostetud seeme idaneb hästi.»
Liidia Luts on 83-aastane, lõpetanud umbes kuuekümne aasta eest Tartu õpetajate instituudi, aga kuna õpetaja kohta parasjagu polnud, sai tast kaubandustöötaja. Liidia Luts jutustab oma eluloo ümber kuue minutiga ja lõpetab nii: «Ma mõtlesin, et täna on esmaspäev, et rahvast vähe, et hakkan sanitaarpäeva tegema, ja nüüd kõmdi – Postimees kohal!»
«Küll teie olete ikka tubli,» lausun ma vastuseks, et kuidagi tunnustada nii kõrges eas nii hakkajat naist.
«Ei ole ma tubli midagi, ma olen nagu essuäda. Ainuke, mis päästab, on see, et ma juhin veel massinat (Liidia hallikarva Opel seisab kohe turuvärava taga). Ma ilma kepita ei käi ju enam ... Aga seda ütlen ikka, et mul on kaks projekti: üks on elada sajani ja teine – elada surmani.»
Liidia Lutsu lood on nii lõbusad, et naerame mõlemad. Seepeale viin jutu ta nurgapealsele müügikohale ja märgin, et see on vast turu parim koht.
«Ei ole kõige parem koht,» vaidleb Luts ägedalt vastu. «Inimesed käituvad ju nii, et esimesest kohast minnakse jooksuga mööda. Ma pean tihtipeale oma asju odavamalt müüma, sest kui mul on sama hind mis kõigil, siis ega nad tagasi tule. Mul peavad olema oma nõksud. Ja kui mulle mõni ostja väga meeldib, siis võin ilma ka ära anda ...»
Tahaksin lõpuks isegi Liidia Lutsult tänutäheks hea jutu eest midagi osta, aga kuna mul Tartus peenramaad pole ning saunagi mitte, siis laiutan käsi.
«Ähh, mis te ikka ostate,» rehmab ta lõbusalt. «Aga ärge minust mingit putru kirjutage ...»
Luban, mis nõutud, ja jätame südamlikult hüvasti.