Lastele pikkadeks talveõhtuteks mõeldud luule- ja värviraamat «Kirjad Päkapikule» nägi ilmavalgust üleeile. Selle peategelane on väike tüdruk Liisu, kes jutustab oma elu rõõme ja valusid.
Õpetaja teose illustreerisid kaksikud poisid
5. juuni 2014, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletustes on kirjas Liisu keerukad tunded vanema õe Birgiti vastu, samuti see, kuidas isa kodunt ära läks ning kuidas isa ja ema hiljem ära leppisid. Neis on kirjeldatud ka suurt rõõmupäeva, mil Liisu sai kassipoja, ja palju muud.
Iga kirja päkapikule illustreerib ilmekas mustvalge joonistus, mis teebki raamatust värviraamatu.
Need, Tartu erakooli inglise keele õpetaja Marika Reiko väljamõeldud lood olid valmis juba viis aastat tagasi. Avaldamine seisis selle taga, et autor polnud leidnud õiget kunstnikku.
Siis korraldas õpetaja Reiko koolis talendikonkursi ning avastas kaksikute Johanni ja Jakobi joonistamisande.
Õpetaja mõtles natuke ja läks siis poistega läbirääkimisi pidama.
Joonistamistuhin
See oli umbes aasta tagasi ühe söögivahetunni ajal.
Johann Mürk meenutas, et tal oli parasjagu niisugune joonistamistuhin peal, et ei tea, mis ta kõik ära oleks joonistanud. «Oli väga hea, et nüüd tekkis üks kindel teema, mille järgi võisin tööle hakata,» lausus poiss.
Vend Jakob lisas, et pakkumine oli huvitav, kuna ta oli varem ise ka kodus väikesi raamatuid joonistanud, nüüd oli aga võimalus teha sellist raamatut, mis läheb poodi teistele müügiks.
Kümneaastaste poiste ema Marina Aleksejeva lisas, et jah, ta on kunstiõpetaja, kuid piltide eest au ei saa ta endale võtta. Tema ei ole poisse drillinud, nad joonistavad järelejätmatult pisikesest peale ning teevad seda viisil, mida tema õpetada ei oska.
«On täiesti vale alustada joonistamist silmast või kulmust, see ei allu loogikale,» ütleb ta.
«Kõigepealt tuleks tõmmata ikka keskjoon ja siis liikuda üldistuselt detailidele ...»
Johann märkis, et enamasti on tal pilt peas valmis, vahel mõtleb ta selle hoo pealt välja. Aga niisugust asja, et näiteks aknajoon läheb inimese kõhust või kotisang peopesast läbi, ei juhtu neil vennaga kunagi.
Marika Reiko, kes ükskord poiste joonistamist pealt nägi, imestas, kui kiiresti nad seda teevad. Neil on enam-vähem üks ja sama käekiri ning vaid ema oskab vahet teha, milline joonistus on Johanni, milline Jakobi tehtud.
Kaksikute tööliinid
Ka ei ole poistel tööjaotusega mingeid probleeme. Luuleraamatuga oli nii, et üks võttis ühe, teine teise luuletuse, ja nii kuni lõpuni välja.
Kui poisid peaksid mõlemad korraga mingile heale ühele ja samale ideele tulema, siis sel, kes esimesena alustab, edeneb töö ülihästi. Teine saab sedasama ideed teostama hakata alles siis, kui esimene on pausi teinud või puhkab.
Ema sõnul on poisid algusest peale rääkinud, et neist saavad kunstnikud ja filmitegijad.
Jõulude ajal on kaksikud püüdnud kaameraga öösiti päkapikke salaja jäädvustadagi, kuid seni pole see õnnestunud. Parim, mis nad ükskord kätte said, olid ühed väikesed jalajäljed.
Õpetaja Marika Reikol on «Kirjad Päkapikule» juba teine luuleraamat. Esimene kandis pealkirja «Uneliiv» ja ilmus kümmekond aastat tagasi.
Ka on Marika Reikol valmis järgmine, vannitoa elanikest jutustav teos, kuhu ta samuti illustratsioone vajab, kuid milleks ta kunstnikke enam otsima ei pea.
Raamat
Marika Reiko,
Johann ja Jakob Mürk,
«Luule ja värviraamat»,
15 luuletust ja 22 joonistust,
36 lk, 2014.