Ma ei rutanud Säästu toiduõli kirjaga kaupa ostukorvi suskama, mõeldes esimese asjana, et küllap hakkab see kraam pannil suitsema, pritsima või tegema mõlemat korraga. Sestap heitsin pilgu etiketile.

Ei mäleta, mida sealt lugeda lootsin, igatahes mitte seda, mis lugesin: valmistatud geneetiliselt muundatud sojaubadest. Kaugemale ma ei jõudnud, kiiresti rändas õlipudel oma kohale tagasi.

Hirmul suured silmad?

Tänavu märtsis kodanikualgatuse korras käima lükatud kampaania «GMO-vaba Eesti» on kogunud oma ridadesse ligi 900 toetajat. Nende soov on hoiatada põldureid muundtaimede kasvatamise eest ning tarbijaid neist taimedest valmistatud toiduainete söömise eest.

Kampaania koordinaator Nastja Pertšjonok ei pillu koos mõttekaaslastega hüüdlauseid stiilis «Muundorganismid tapavad!». Paarkümmend aastat väldanud uuringud ses vallas ei anna selliseks radikaalsuseks küllaldast alust.

Kummatigi näevad aktivistid ohtu vastupidises propagandas. Geenimutatsioonide toetajad toovad positiivseks näiteks USA, kus muundtaimedest toitu on söödud juba aastaid, märgib Pertšjonok.

«Nad ütlevad, et seal on ju kümme aastat söödud ja haigeks pole jäädud,» arutleb Pertšjonok. «Aga tegelikult on inimesed üha haigemad, ainult et keegi ei anna ühest vastust, mis seda põhjustab.»

Pertšjonok toob näiteid loomkatsetest, mis peaksid manitsema ettevaatusele. Näiteks lõpetati tänavu novembris Austraalias kahjurikindla geneetiliselt modifitseeritud herne aretamise projekt, kui selgus, et muundherned põhjustasid hiirtel allergilisi kopsukahjustusi.

«Ohutusest ei saa rääkida enne, kui on paigas standardid, mida GMOde puhul tuleb uurida,» arutleb Pertšjonok. «Kuni tootjafirmad ise otsustavad, mida uurida, pole need küllalt usaldusväärsed.»

Kuu aega tagasi ütlesid šveitslased üleriigilisel referendumil, et GMO-kultuuride viljelemise alustamine Šveitsi põldudel tuleb keelata vähemalt järgnevaks viieks aastaks. Tärmin on seatud lootuses, et hiljemalt aastal 2011 oskavad teadlased juba kindlalt väita, mida muudetud genoomiga põllusaaduste manustamine inimesele teeb.

Samas otsustas Euroopa Komisjon hiljuti lubada Euroopa Liidu turule loomasöödana muundatud maisi, mille peale ei hakka ei kahjurite ega umbrohumürgi glüfosinaat-ammooniumi hammas.

Konjunktuuriinstituudi tänavune uuring ütleb küll, et 90 protsenti eestimaalastest keelaks muundtaimede kasvatuse. Paraku pole aga uuritud, kas sama suur protsent tarbijaist teab, et võib pahaaimamatult susata poes ostukorvi GMO-kraami.

Peamine kaup, mida Pertšjonok ja ta kaasvõitlejad on seni kauplustes tuvastanud, on geneetiliselt muundatud sojaubadest valmistatud toiduõli. Leitud on ka Aima-nimeline margariin, milles muundsojaubade õli on 25 protsenti. Võimalik, et müügile on siginemas ka muundatud rapsist pressitud toiduõli.

«Kindlasti on lisaks õlidele sojauba kasutatud ka näiteks vorstides,» lausus Pertšjonok. Tema arvates on reaalne, et poodides ootab üleskorjamist toidukraami, mille etiketilt polegi võimalik välja lugeda GMO-sisaldust. Igatahes olevat fakt, et mitme toiduõli tähistus on puudulik ega vasta seadusele.

«Mina olen tegelnud GMOdega juba mitu aastat, mis tähendab, et minu kodu on väga teadlik,» kõneles Pertšjonok. «Aga mu oma mees ostis kogemata muundatud sojaubadest toiduõli, kuigi uuris poes, mis pudelil kirjas. GMO-tähis oli märgitud lihtsalt nii kribuna.»

GMO-saastus

Eesti Maaülikooli taimekaitseinstituudi professor Anne Luik selgitab, et kuna õlides geene pole, ei tulene näiteks sojaõli puhul oht taimele lisatud võõrgeenidest, vaid umbrohumürgi jääkidest.

GMO-sojaoa taim talub hästi umbrohutõrjeks kasutatavaid glüfosaate. Järelikult võib neid pritsida n-ö igaks juhuks ka üle normi. Taimesse ladestuvaid mürgijääke peetakse verevähi ja eesnäärmevähi tekitajaks.

Maisile on lisatud ka geen, mis toodab toksiini. See tapab maisiga maiustavad liblikaröövikud, kuid võib põhjustada sama maisi teri manustaval inimesel allergiat.

«Mesilaste puhul on leitud, et muundatud rapsi õietolmu terast läks geneetiline materjal mesilase soolebakteritele,» toob Luik veel ühe näite. «Me ei tea, mis juhtub meie seedetraktiga samas olukorras.»

Luige sõnutsi tähendavad GMO-kultuurid tootjale seda, et ta ei pea jälgima umbrohutõrje puhul taime kasvufaasi. Teoreetiliselt peaksid muundtaimed andma muidugi pindalaühiku kohta ka parema saagi, kui umbrohi neid ei lämmata ja röövikud ei jära.

Samas juhib Luik tähelepanu juhtumeile, kus loodusliku putuk- ja tuultolmlemise teel on supergeenid kandunud kultuurtaimelt üle sugulastaimele, mis paraku on inimese vaatevinklist umbrohi. Näiteks rapsilt põldsinepile.

Järelikult võib GMO-eufoorias inimene ühel heal päeval avastada, et on tahtmatult loonud mürkidele allumatu GMO-umbrohu ja hakanud nii ise hävitama oma toidulauda. See on GMO-saastus.

Nii USAs kui Indias on Anne Luige sõnul juba märgatud, et muundtaimed on harilikust kultuurist tundlikumad öökülmade, põua ja liigniiskuse, aga ka haiguste suhtes.

«Mina ise GMO-sojauba ei tahaks,» ütleb Luik vastuseks oma toitumiseelistuste kohta. «Sojatooted, näiteks keeduvorstid, mulle üldse ei meeldi. Õlidest eelistan osta hoopis inimesele kasulikumat oliiviõli.»

GMO-kultuurid

• Taimede geneetiline muundamine on taime genoomi nn kasulike, aga võõrast tunnust kandvate geenide lisamine.

• Lisaks sellele viiakse taimesse DNA osake, mille ülesanne on sisestatud pärilik geen käivitada ja töös hoida.

• Seni on geneetilist muundamist proovitud põhiliselt sojaoa, rapsi ja maisi peal. Hiina on teinud põllukatseid nelja muundriisi testimiseks.

• Eestis müüdava toidukauba pakendil tuleb GMO-sisaldus märkida juhul, kui see on üle 0,9 protsendi.

Allikad: www.eko.org.ee/gmo , Anne Luik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4