Tartu linnavalitsuse keskkonnateenistuse juhataja Ülle Maueri arvates pole teenistus käitunud jäigalt, kuid ei näe võimalust käia iga kodaniku avalduse põhjendatust kodus kontrollimas. See eeldaks mitme uue ametniku palkamist keskkonnateenistusse, kuid hiljuti ütles raad oma istungil ei ka üheainsa ametniku juurdevõtmisele uuest aastast.Prügikast olgu paras «Oleme käinud vaatamas maju, mille kohta on omanik väitnud, et seal kedagi ei ela ja seega ka prügi ei teki,» ütles Mauer. «On olnud selliseid, mis on tõesti tühjad, aga ka selliseid, kus potilill toaaknal räägib vastupidist.» Maueri sõnul oleks seadusevastane loobuda nõudest tühjendada kõiki prügikaste vähemalt kord kuus. Ta ei väsi kordamast, et kui inimene arvab end maksvat õhuveo eest, tuleb tellida või osta õige suurusega kast. Kui ka kõige väiksem, 80-liitrine konteiner kuuga ei täitu, saab jäätmed üle anda prügikotiga. Liiga suure prügikasti arvab Mauer lihtsate planeerimisvigade hulka, sest Tartus on konteineri igakuise tühjenduse nõue olnud volikogu määrusega selgelt sätestatud juba ligi kuus ja pool aastat. Enda võetud risk tuleb kanda igaühel endal. Kas püüda prügikast kellegagi ära vahetada, leida sellele mahutina uus rakendus või leppida suurema tühjendusarvega. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõunik Kaili Kuusk sedastas, et loomulikult peab omavalitsus iga avaldust sisuliselt menetlema, kuid kui sügavuti, on valdade-linnade otsustada. Kodaniku asi on valimistel öelda, kas omavalitsusjuhid on piisavalt osavõtlikud. «Jäätmeseadus on andnud inimesele õiguse erandit taotleda, aga kokkuvõttes teeb omavalitsus, mida tahab,» tõdes Kuusk. «Riik ei saa omavalitsusele öelda, et ta peab mingeid erandeid tegema.» Samas selgitas Kuusk, et üheski seaduses ei saa arvestada iga kodaniku erihuve ja -soove. «Inimesed, kes kurdavad, et jäätmeseadus piirab nende vabadust, peaksid mõistma, et meie vabadusi piiratakse tegelikult iga seadusega,» rääkis Kuusk. «Mõelda tuleb suuremalt. Mis on siis tähtsam: kas mõne inimese soov oma jäätmekäitlust ise korraldada või keskkonna säästmine,» lisas ta. Kuusk lisas, et inimestel, kel tekib raskusi prügiarvete tasumisega, on õigus küsida omavalitsuselt toetust. Ka riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Kõiv peab iseenesestmõistetavaks, et omavalitsus kohtleb oma kodanikke seaduse mõtte järgi ning vaatleb avaldusi sisuliselt, mitte ei piirdu kõigile mõeldud stampvastusega: pole võimalik. Samas hurjutab Kõiv kodanikke, kes oleks justkui leiutanud unikaalse eluviisi, mille juures ei tekigi jäätmeid, mida pole võimalik kodumajapidamises ümber töötada või ära kasutada. «Kindlasti ei saa taotleda korraldatud jäätmeveost vabastamist argumendiga, et prügi põletatakse ahjus ära,» ütles Kõiv. Seadus muutub Läinud nädalal valitsusest riigikogusse jõudnud jäätmeseaduse muutmise eelnõu ei too igatahes mingit rõõmu jäätmetekitajaile, kes on arvamusel, et kolm aastat tagasi jõustunud seaduse üldpõhimõtted jäätmemajanduse korraldamisel on ebaõnnestunud. Paar väga olulist muutust on tulemas, aga need puudutavad eeskätt prügiveofirmasid. Kui seni ei tohtinud üks monopoolne jäätmeveopiirkond olla suurem kui 10 000 elanikku, siis eeldatav seadusemuudatus seab piiriks 30 000 inimest. Firmade väitel ei taga väikesed piirkonnad jäätmeauto täitumist, sestap tuleb sõita pooliku koormaga ja leppida niru kasumiga. Tartus, kus praeguse seisuga on loodud üheksa jäätmeveopiirkonda ja neist kahes on konkurss läbi viidud, tekib linnavalitsusel ilmselt võimalus enne järgmiste konkursside välja kuulutamist veopiirkonnad ümber joonestada, piirdudes seitsme konkursi asemel kolmega. Jäätmefirmadele on mokkamööda ka säte, et jäätmeveopiirkonna tohib ühe firma kätte anda korraga viieks aastaks. Keskkonnaministeerium tunnistas õigeks vedajate väited, et senine kolmeaastane maksimum ei anna piisavat garantiid, et kallite prügiveomasinate ja konteinerite ost end mõistlikul määral ära tasub. |
