Ballaadiraamat pakub täiesti uudset sissevaadet eesti luulesse. Vanad tuntud meistrid keeravad meie ette hoopis aimamatuid tahke, hulgaliselt meeldivaid üllatusi on aga varuks ka vähetuntud või hoopis tundmatute autorite etteastetes.

Sümpaatse mulje eeskätt oma eelarvamustevaba suhtumisega luuleklassikasse jättis Arne Merilai juba 1991 ilmunud uurimuses eesti ballaadidest.

Pikem lüroeepika, millest muidu sageli ükskõikselt üle libisetakse (näiteks Henrik Visnapuu ja Villem Ridala puhul), on Merilai näol leidnud imetlusväärselt põhjaliku, aja- ja luuletundliku, mitmeid varasemaid seisukohti ümber hindava uurija.

Väga vähe on aga uurimusi, mis leiaksid endale nii praktilise, üldhuvitava ja muljetavaldava väljundi, nagu selleks on nüüdne esinduslik ballaadiantoloogia.

146 autorit

Esmapilgul võib see 146 autori väga eripalgelisi tekste sisaldav hiigelvalimik tunduda kaunis seosetu ja laialivalguv, lähemal süvenemisel aga hakkab meie ees kontuure võtma mingi tervikkujutlus, luuleliseks üldistuseks kasvav eesti rahva Suur Lugu.

Sellele juhib tähelepanu ka koostaja oma järelsõnas: «Ballaadi ajalugu on eestlaste vaimse ajaloo peegel, mis jäädvustab rahvuse saatuse...» (Lk 806.)

Näeme ka seda, et väga laia ja demokraatliku autorite ja tekstide valiku juures on koostaja ajuti olnud üpris range, näiteks Mats Traadi suurest hulgast Harala elulugudest on välja valitud vaid seitse.

Lugulaulude lihtsast kokkukuhjamisest on asi väga kaugel, koostaja töö tegelikku mahtu võib üksnes aimata.

Tuntud ja tundmatuid

Kõige sümpaatsem joon Merilai valiku juures on kahtlemata vähemtuntud ja isegi hoopis tundmatute autorite tugevate külgede soliidne eksponeerimine.

Mäletame meie luulekriitikast, et mõiste «ärkamis-aegsus» on vahel muutunud peaaegu et sõimusõnaks, lihtsameelse värsitagumise sünonüümiks. Merilai aitab seda mõistet olulisel määral rehabiliteerida.

Kogumikus kõige enam ruumi saanud autoriks on vana hea Jakob Tamm 33 palaga, Jaan Bergmannilt on peale kuulsa «Ustava Ülo» veel 16 lugulaulu.

Karl Eduard Söödi 21 ballaadist esindavad koostaja sõnul aga mitmed «XX sajandi alguse modernistliku luule kullafondi» (lk 807) - kuuldused Söödi luule lootusetust aegumisest on pehmelt öeldes liialdatud.

Talvikust Mercani

Jagub üllatusautoreidki. Huvitav, kas ka kõige fanaatilisemad mälumängurid oskaksid öelda, mis mees oli meie luuleloos Hans von Käkk?

20. sajandist esindab kogumik peaaegu kõiki meie luuleklassikuid, vaid mõnelt üksikult (Ene Mihkelson, Indrek Hirv) pole ballaade leitud.

Mõnusat äratundmisrõõmu pakub Helvi Jürissoni «Mägra maja», nii nagu ka Tõnu Trubetsky «Insener Garini hüperboloid» ja «Pille-Riin».

Saatuse kummalise kapriisi tõttu on «Eesti ballaadi» kaante vahele kõrvuti sattunud kaks omal tahtel elust lahkunud luuletajat, Juhan Viiding ja Rudolf Rimmel.

Heiti Talviku ballaadist «Don Ramon» inspiratsiooni saanud Merca on kirjutanud sama loo omapoolse ja väga efektse arenduse.

Sääraseid seoseid, kõikvõimalikke kõrvutusi ja paralleele pakub Merilai valimik otse ammendamatul hulgal. See on teos, mis värskendab tublisti meie ettekujutust eesti luulest - ja vahest kirjandusesr laiemaltki.

Ja kui meil hakatakse taas valima tartlaste aasta tegu, pakuksin kirjanduse vallast kindlasti välja Arne Merilai suurejoonelise, tavapiire kaugelt ületava koostajatöö.

«Eesti ballaad. Antoloogia. XVII-XX sajand».

Koostanud, toimetanud ja järelsõna kirjutanud Arne Merilai. Kujundanud Kersti Tormis. Kirjastus Tänapäev, 2003.

Köide kaalub 1270 grammi ja selles on 839 numereeritud lehekülge.

Raamatu väljaandmist on toetanud kultuuriministeerium programmi «Eesti kirjandusklassika» raames.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0