Mingil kentsakal põhjusel uskusin Andrus Värnikusse. Ausõna. Aga see oli neli suve tagasi, mil ta võitles kaheteistkümnenda tunnini, et pääseda Pariisi MM-võistlustele. Ja kui ta sinna lõpuks jõudiski, sosistas sisetunne, et see mees tuleb tagasi, medal kaelas.

Tuligi. Kui Värnikut Tallinna lennujaamas tervitamas käies poetasin, et uskusin tema medalivõitu, vaatas ta – mind elus esimest korda nähes – siiralt silma ja küsis südamesse mineva tänulikkusega: «Kas tõesti?»

Oligi. Kaks suve tagasi tuli Värnik Helsingis maailmameistriks. Sealtpeale saab temast maailma odaviskajate hirm, lootsid ilmselt kõik.

Ei saanud. Sai hoopis naljanumber. Nagu Eesti spordiringkondades nenditakse (autorlust ei õnnestunud tuvastada): «MMi hõbemedali suutis Värniku aju vastu võtta, aga kuldmedalit enam mitte.»

Tõsi see on. Ilmselgelt tekkis Värnikul kujutelm, et MM-tiitel vormis temast arvamusliidri. Ühtäkki sai odamehest seltskonna- ja kõmumeedia kangelane. Nagu teda tundvad inimesed kinnitavad, lappas ta enda pildiga väljaandeid, ise nurru lüües.

Seda, et reaalsustaju Värniku maha jättis, tõestas ta aasta tagasi keeldumisega vabandada, kui politsei tabas ta Audi roolis, spidomeetril 163 km/h. Samal ajal pakkus üldsusele üha rohkem huvi tema käekäik blondiinikütina, mitte enam odaviskajana.

Aga isegi siis, kui Eesti Olümpiakomitee oli mullu peatanud neljaks kuuks Värniku väidetavalt ebasportlike ütluste pärast tema 15 000-kroonise stipendiumi ja Värnik oli pahvatanud raadiosaates «Ülekuulamine», et kettaheitja Gerd Kanter pole temaga võrreldes mitte keegi, ning soovitas tal minna koju võileibu tegema – isegi siis ei tahtnud ma Värnikut maha kanda.

Avaldasin Sporditähes kirjutise tema vürtsika otsekohesuse kaitseks. Vaatamata sellele, et Värnik oli telefoniusutluses mulle nina peale visanud, kas mul talle helistamiseks ikka raha jätkub. Ega ma ju alla 70 000 krooni teeni, tögas ta.

Pidasin seda naljaks. Aga vist eksisin. Ilmselt oli tegu ennastimetleva suurusehullustuse sümptomiga. Igatahes paar nädalat hiljem Värnikut vanal numbril enam kätte ei saanud. Meedia suhtlus temaga hakkas käima Eesti Kergejõustikuliidu peatreeneri Aivo Normaku kaudu.

Ehkki Värniku sellesuvine olukord sarnanes paljuski nelja aasta tagusega, mis päädis Pariisis hõbemedaliga, polnud tänavu parimagi tahtmise korral põhjust temasse enam uskuda. Osaka MM tõestas seda: tulemust ei tulnud. Kusjuures Värniku ebaõnnestumise põhjus pole jalgades, nagu ta ise tavatseb mõelda, vaid hoopis peas. Mees on end ise maha mänginud. Miks küll, miks?

Paljus tänu sõprade abile. Kergejõustiklased on kuulnud kettaheitja Aleksander Tammerti tõdemust, et oma kümne parema sõbra seltsis kuulub Värnik kindlalt kolme intelligentseima hulka. Või nagu ütleb üks teine Värniku tuttav: tema semud on pöörased nagu Wolandi seltskond «Meistris ja Margaritas», ainult et neli korda tuleks veel vinti peale keerata.

Ärge saage vääriti aru: Värnik, kes sai eile 30 (ja võistlustel taas nulli), ei ole halb inimene. Telemees Vahur Kersna, kes tunneb hästi Värniku isa – ja väidab, et ega käbi kännust kaugele kuku –, peab Värnikut siiraks, ausaks ja südamest heaks poisiks, kes on tänu sellele liiga haavatav, mõjutatav ja ülitundlik. «See, mis tema ümber toimub, käib temast läbi nagu röntgenikiired,» seletab Kersna, «ja see, mis need kiired tema sees teevad, on nagu üks sünge pillerkaar vihmametsas.»

Nüüd, nagu teame, läheb Värnik vastu nõuandjate soovitust tantsusaatesse ja kuulutab SL Õhtulehes, et on partnerisse armunud (tõsi küll, seni kui treenerisse) – nagu aitaks saatest loodetav populaarsus tal Pekingi olümpial oda kaugemale visata. «Olen selline, nagu olen,» lausub Värnik enda kohta, meenutades sedasi Soome põhjakäinud suusalenduri Matti Nykäneni kurikuulsat eluparatamatusele viitavat lauset: «Elämä on laiffii.» Ehk: elu on elu.

Aga äkki see pole veel lõpp, vaid hoopis uus algus? «Tantsusaade võiks anda talle võimaluse normaalse kodanikuna ühiskonda tagasi pöörduda,» pakub olümpiavõitja Erki Nool. Tagasi aega, kui ta silmis ei peegeldunud robustne lõõp, vaid siirus ja südamlik tänulikkus.