Neli või viis tundi ööpäeva jooksul magada saavatel vanematel, Ingrid ja Leho Lahel algab kohe uus tegutsemisvoor. Lapsed tuleb toita, mähkida ja kraadida. Ja seda iga kolme tunni tagant – pole vahet, kas on öö või päev.

Kõik kolm maimukest saavad rinnapiima, ka teistest kilo võrra kergem Elisabeth Herta.

Tillukest Elisabethi toidetakse praegu küll imepeene sondi abil, aga see on sellepärast nii, et tüdrukul on nohu. Seda innukamalt imeb Elisa-beth Herta pärast lutti peale. Täpselt sama jõuliselt kui tema tublisti juba üle kahe kilo kaaluvad õde ja vend.

«Sünnikuupäev on neil ju üks – 8. september,» ütleb isa Leho Laht, kes näib kõige tillema tütre tragiduse üle väga uhke olevat.

«Ta on meil õnnesärgis sündinud,» lisab ema Ingrid.

Tõsi. Elisabeth Hertal oli sündides nabaväät mitu korda ümber kaela. Aga kõik läks hästi ja nüüd teeb tüdruk puudujäävat tasa. Kasvab mühinaga.

Tegelikult võtavad kõik lapsed iga päev keskmiselt 30 grammi kaalus juurde. Veel paar nädalat ja siis on ka Elisabeth Herta nii tugev, et kõik kolm võivad hakata koju minema.

Kodus ootab kolmikuid nende 15-aastane õde Birgid, kel teismelisena pole ilmselt veel ettekujutust sellest, mis rütmis nende elu nüüd, kuuekesi kulgema hakkab.

Täna koju!

Kõrvalpalati tillukeste voodite rahvas saab koju aga just täna. Lastehaiglas kaks nädalat jõudu kogunud tüdrukukesed sõidavad Räpinasse ning kohtuvad seal oma vanaema ja suure õega, peatselt nelja-aastaseks saava Gerliniga.

Ema Lagle Lapi ja isa Ruve Reinsoni sõnul nende kolmikutel veel nimesid ei ole. «Ger-lin kodus mõtleb muudkui, aga tal on iga päev uued pakkumised,» naerab ema.

Mõlemad vanemad tunnistavad, et ega nad oma lastel praegu vahet veel küll ei tee. Lihtsalt jätavad meelde, et see tüdruk tuli sellest voodist ja too tollest ning kolmas kolmandast.

Teki alt paistavadki kolm äravahetamiseni sarnast tumedate juustega peanuppu.

Ruve vaatab titehunnikut ning laiutab humoorikalt käsi. «Mis sa teed, tahtsime teist last, pesamuna! Aga saime ühekorraga nii teise, kolmanda kui neljanda lapse,» sõnab ta.

Isa Ruve ja ema Lagle suguvõsas on mõlemas kaksikuid, kolmikuid seni mitte. Selles suhtes tegid Ruve ja Lagle pereringis kõigile silmad ette.

Kolmikute paraad

Vastsündinute osakonna juhataja Heili Varendi peab seda nädalat ajalooliseks.

«See on suur lisakoormus õdedele ja arstidele, aga me oleme hästi hakkama saanud,» räägib Varendi.

Tänu kolmikute buumile leidis kliinikum rahagi. Vastsündinute osakond võis kiiresti juurde muretseda inkubaatori ja soojendusmadratsid.

«Lapsed on siin ju mitmes ravifaasis,» selgitab Varendi edasi. «Kellele on vaja hingamistoetust, kellele päevitamist, kes on kuvöösis muidu soojas ja monitoride valve all ning kes juba oma isa-emaga palatis koos, oodates kasvavat õde või venda sinna järele.»

Kolm last korraga antakse perepalatisse ema hoole alla muide aga vaid siis, kui isa kohal saab olla. Nii elavadki lastekliiniku naaberpalatites praegu kaks viieliikmelist perekonda. Üksi ei tule niisuguses hooles keegi toime.

«Vanematel on ees väga raske aeg,» on Heili Varendi veidi murelik. «Enneaegse lapse kasvatamine on esimese kahe eluaasta jooksul oluliselt komplitseeritum kui muidu. Mis siis veel, kui neid enneaegseid peres kolm on. See on väljakutse tervele suguvõsale.»

Kolmikud on oma saatuses alati enneaegsed, et ema neid kandes lõhki ei läheks.

«Kujutage ise ette, mismoodi see oleks, kui teil on kõhus viis kilo lapsi!» ütleb arst ja loodab, et võib kõikide laste suhtes optimistlik olla. Ehk paraneb ka see tilluke mitmik, kes praegu kliiniku intensiivraviosakonnas tõsist ravi saab.

Tavaliselt sünnivad Tartus aastas ühed kolmikud, kuid tänavu on sündinud juba kuued.