Minu küla memmedel, nagu ka paljudel teistel, oli just lavkapäevadel põhjust koduväravast välja astuda. Poejärjekord oli koht, kus kohtuti oma küla elanikega, uudistati järelkasvu, arutati päevakajalisi probleeme ja kurdeti üksteisele ka muresid. Ühel päeval see lavka aga kadus. Ilmselt samadel põhjustel mis nüüd Jõgevamaalgi – kauplusbuss on vana ja kauplemine ei tasu end ära. Kuidas saavad oma värske leiva need memmed, kelle lapsed elavad kaugel suures linnas, ma tõtt-öelda praegu ei teagi. Kogu aasta külas elavaid noori enam peaaegu pole.Imetlen veel takkajärele 99-aastast onu oma koduküla teisest otsas, kes enne uue aasta saabumist oli läbi jäise lumetuisu marssinud nelja kilomeetri kaugusele poodi. Et osta leiba ja piduliku õhtu puhul kaks õlut. Samal ajal poodi sattudes veensime teda tükk aega auto peale tulema, mitte jala tagasi minema. Hiljem leidsime tagaistmelt ühe kahest ostetud õllest – see oli sinna poetatud tänutäheks. Just pisikestes külades elab inimesi, kellele lavka on võimalus iseseisvaks eluks. Samuti on see ellu jäämise küsimus. Kuidas hakkavad memmed ja taadid, kes juba praegu ei ole jaksanud kaugete vahemaade tõttu lavkagi peatuspaika vantsida, sõitma bussidega, kui need Jõgevamaal käima pannakse? Suvel võib ju veel end kätte võtta, aga talvel, kui külm ja libedus bussiliiklust takistavad, võib see saada lausa eluohtlikuks katsumuseks. Igasuguste regionaalpoliitiliste projektide paistel, mis pajatavad teenuste kättesaadavuse vajalikkusest ja piirkondade tasakaalustatud arengust, tundub just pisikeste külade inimeste elu ebainimlik. Ja seda ajal, kui euroraha on Eestisse voolamas miljoneid. Sestap tahaks küsida, miks keegi ei kirjuta arvukate kahtlase väärtusega tunduvate projektide kõrvale üht, mis parandaks just kolkakülade elanike igapäevaelu. Ja jätaks nende lauale värske leiva. |
