«Jumal, ära tapavad endid, ma ei või kohe vaadata,» pomiseb parasjagu mööduv vanaproua, kuid kiikab siiski aukartlikult trikitavate poiste poole ja aeglustab kõndi. Võistlejad nõuavad taustaks karmimat «mussi», kus «röögitaks-karjutaks rohkem», ja võtavad ette ühe kaelamurdvana näiva triki teise järel. Ise üle keha marraskil ja tolmuste, kuid õnnelike nägudega. Kukkumine muide ei näita sugugi mitte seda, et tegemist on algaja ekstremistiga. Vastupidi. Kui Ken-Morten paar aastat tagasi harjutama hakkas, ei kukkunud ta eriti üldse, sest siis polnud tal lihtsalt veel julgust niipalju erinevaid asju proovida. Palju julgust Mingeid füüsilisi eeldusi, mida kõrvaltvaatajatele lausa võimatuna tunduvad trikitamised rattal nõuaks, Ken-Morten nimetada ei oska. Küll aga peab iseloomu olema. «Julgust on vaja, ainult julgust,» kordab ta. Tuleb välja, et osavad käed ei tee siiski samuti paha. Ken-Morten ostis sõpradelt erinevaid juppe ja pani oma võistlusratta ise kokku. Poes olevat selliseid rattaid muidugi ka, aga hingehinnaga ja mitte nii vastupidavaid. Trikiratturid on iseõppijad. Korv- või jalgpallitrennis saadakse osavaks treeneri käe all, ekstreemsportlased aga õpivad üksteiselt. Suuremad õpetavad väiksemaid, kogenumad algajaid. Treeneri käe puudumine ei tähenda, et võiks endale rohkem laiskust lubada. «Alguses harjutasin iga päev, käisin skatepargis,» ütleb Ken-Morten, kuid lisab tagasihoidlikult, et ei tunne praegugi, et väga hästi välja tuleb, ja tahab järjest paremaks saada. Võistlusedki on pigem selleks, et teisi vaadata ja ennast näidata, mitte iga hinna eest võitma tulla. «Aga eks see, kes võidab, oskab ka hästi sõita,» tõdeb Ken-Morten. Mujalt riikidest tulnud sportlasi, kes Extreme Battle’il samuti võistlesid, ei kipu Ken-Morten väga kiitma. Polevat nad midagi paremad kui meie oma poisid. «Äkki ei harjuta nii palju,» arvab ta. Murtud luud Vigastused käivad sellise spordiga lahutamatult kaasas. «Käeluud, näpuluud,» loetleb Ken-Morten, mis tal kõik lahases on olnud. «Viimasel ajal pole midagi eriti läinud, ainult pöidlal on mõra sees,» ütleb ta optimistlikult ja liigutab ettevaatlikult pöialt. Tõukerattaga trikitades pole luumurrud nii kerged tulema, kuid marrastused ja haavad on sellegi juures igapäevased, ütleb omajagu väiksemal rattal võistlev Madis Kukk. Tõukeratturite arvates arenevad noored sõitjad jõudsamalt, vanematel on rohkem reflekse ja hirme, mis pärsivad. Rattapoisid kummutavad stereotüüpe, nagu oleks tõukerattad mõeldud vaid mudilastele ja et vähe vanemad, kes neil kihutavad, peavad kindlasti olema kiiksuga. Extreme Battle 2006 oligi esimene ametlik võistlus Eestis, mis pakkus võimaluse omavahel mõõtu võtta kõige uudsema ekstreemspordiala esindajatel, tõukeratturitel. |
