Kuivanud keel vormib suus esimese küsimuse – mis näitusel kõige rohkem meeldis? – nii suure vaevaga, et laupa mööda hakkab päikeseprillidele jooksma higi. «Mulle meeldib just see, et selle koostas Ahti Seppet, kes on mu sõber ja peaaegu sugulane,» vastab Kivastik. «Ta on ju ise skulptor, see tähendab tõsine töömees, ja kui ta midagi teeb, siis teeb hästi põhjalikult.» Karvase lõuaga kirjanik kraamib taskust lagedale piibuvärgendused ja märgib, et talle torkasid näitusel eriti silma Sannamehe ja Wiiralti tööd. «Kui Wiiralt oleks skulptuuri edasi teinud, siis oleks võinud ei tea mis saada, aga ta ei teinud ja läks graafikale üle.» Sannamees ja Wiiralt on tegelased näidendis «Põrgu wärk», mis Viinistus tuli vaatajate ette mullu. Tunamullu sõitsid teatrihuvilised sinnasamasse hordide viisi vaatama «Külmetava kunstniku portreed» ja niisama ka tänavust uuslavastust «Kits viiuli ja õngega». Kõik need näitemängud on Kivastiku peas sündinud. Üllatav menu Tohutu menu on kaasas käinud kõigi kolme aasta etendustega. Keegi tegijaist ei julgenud uskuda, et nii hullult suur publik tahab vaadata näitemänge kunsti teemadel. Ka kriitika on olnud soosiv, välja arvatud üks Eesti Ekspressis ilmunud arvustus paar nädalat tagasi. «See oli lihtsalt möla,» kommenteerib kirjanik piibukahas tubakat hõõguma tõmmates. «Margot Visnap peaks rohkem oma mehele, Pedajasele, pühenduma. Kiitku teda elu lõpuni. Aga jätku teised rahule.» Kui päikesevarju alla laua ümber istuvad mõned teisedki pallaslaste näituselt tulnud rohkem või vähem tuntud kunstijüngrid, ilmub lagedale ka – lõpuks ometi! – ettekandja. Mõni palub tuua allekokki, mõni kohvi ja üks originaali. Kivastik tellib sakuheleda ja järgmisel hetkel nendib ta, et menukus tõmbab etendustele palju neid, kes võiksid vaadata midagi muud. «Juhuslikud inimesed pettuvad, et ei saa nii palju pulli, kui nad ootavad, ja see ei ole hea,» arutleb ta. «Aga samas, mis seal saab halba olla, et inimesed satuvad kunsti juurde. Minu arvates on see väga õige asi, millega me oleme Viinistus hakkama saanud. Ja me näeme nüüd, et eesti kunst on üks vinge asi.» Kirjaniku vastas istuv teatrikunstnik Silver Vahtre avaldab arvamust, et Kivastiku kunstinäidendite menukuses ei ole midagi veidrat. Veider oleks hoopiski see, kui nende vastu huvi ei tuntaks, sest kirjeldab ju Viinistu triloogia neid asju, mis on praegu olulised. Sõna ütleb sekka ka luuletaja Hannes Varblane: «Võta teda proofilis!» Sellise soovituse saab poeedilt fotograaf, kes püüab näitekirjanikku kaadrisse. Kivastik soovitab Varblasel vakka olla või vastasel korral tal endal intervjuud anda. Hädas joomisega Küsimusele selle kohta, miks kunstnikud tema näidendites ja paljude juttude tegelased ennasthävitavalt joovad, ja kõikidele järgmistelegi küsimustele vastab Kivastik siiski ise. «Sinna ma ei saa mitte midagi teha, sest hullemaid joodikuid kui kunstnikud annab ikka otsida,» nendib ta. «Mägi, Wiiralt või Kits, midagi ei ole teha, kõik olid hädas joomisega.» Muide, viimati nimetatud kunstniku elulugu lahutab raamatus «1000 tartlast läbi aegade» Mart Kivastiku biograafiast vaid kaks lehekülge. Nende vahel on ainult kirjanik August Kitzberg ja mitmekülgne spordimees Karl Kivastik. Sealsamas raamatus on kirjas, et Mart Kivastik on väljaõppinud koorijuht. «Jah, olin Alo Ritsingu õpilane, lõpetasin Elleri muusikakooli ja sellega lõppeski mu muusikukarjäär. Ma sain aru, et see pole minu ala, kuigi mulle õudselt muusika meeldis.» Kõige eredam mälestus koori dirigeerimisest on Kivastikul praeguseni kodus alles – silmaga vaadata ja käega katsuda. «Ernesaks käis meil koolis külas, mina juhatasin koori ja pärast kinkis ta mulle oma pildi autogrammiga.» Sekkub Varblane ja pomiseb midagi inglise keeles, kuid raamatut lehitsenud noor naine teisel pool lauda keelitab teda vait jääma. Luuletaja vaarub naaberlauda. Intervjuu Kivastikuga läheb edasi tema vaba aja sportlikust veetmisest. Selgub, et ta on ajutiselt ratsutamisest loobunud. Tema hobune Paloma sai varsa ja on nüüd sügiseni puhkusel. «Ma ei taha teistega ratsutamas käia,» selgitab Kivastik. «Aga ma ujun ja mängin tennist ja teen isegi hommikuvõimlemist. Paloma on ju varsti lapsepuhkuselt tagasi.» Kotti topitud Tartu Jätkame kirjutamise teemadel. Nimelt avaldab Kivastik ajalehtedes aeg-ajalt arvamuslugusid. Miks haarab ta sule? «Haaran sule siis, kui asjad ei lähe nii, nagu mulle meeldiks.» Mis praegu Tartus eriti meeldiks? «Mulle meeldiks, kui Tartus oleksid korralikud välja- ja sissepääsud. Praegu on tunne, et meid on nagu kotti topitud, ei käi siia lennukid, rongid, laevad ega miski. Aga Tartu on parim linn. Mina ei lähe siit kuhugi. Küll rongid ükskord siia käima hakkavad.» Ja kogu Eestis? «Eestlased elavad niiviisi, nagu nad ei aimaks ka, mis maailmas toimub – nafta kaob ära, käivad sõjad, no aga meil on ikka nii, et kes saab endale parema auto. Eestlased on ju hummerirahvas. Kui autot näevad, saavad katarsise. Ja siis pesevad seda päevade viisi.» Kirjanik ise vist siis õige eestlane ikka ei ole? «Vahel mulle tundub nii jah. Mulle meeldivad hobused ja koerad. Eestlased neid ei salli. Panevad ketti. Euroopas nii ei tehta.» Kivastik on tähele pannud, et Eestis tundub kõik hästi olevat siis, kui käib kõva äri. «Väike kokkuhoidlik rahvas, mõtleb ainult oma aktsiate peale.» Kas ei peaks sellise kõva sõnaga kirjanik ühiskonna asjade ajamiseks minema poliitikasse, astuma skulptor Tauno Kangro kombel Keskerakonda? «Keskerakonda ma kindlasti ei astu. Kui ma üldse kuhugi astuksin, siis oleks see mingi Roheline Isamaa. Aga ma ei usu, et seda teeksin, sest need, kes poliitikasse lähevad, sinna ka upuvad. Praegu ma hea meelega veel kirjutaksin, mul on mõned lood veel rääkimata.» Täna, 28. juulil kell 21.30 näitab ETV mullu salvestatud etendust «Külmetava kunstniku portree». CV • Sportlase, sporditegelase ja sporditarvete äri omaniku Julius Kivastiku pojapoeg, sportlase, treeneri ja sporditegelase Karli poeg Mart on sündinud 4. märtsil 1963 Tartus. • Õppinud Tartu 7. ja 5. keskkoolis, koorijuhtimist Elleri-nimelises Tartu muusikakoolis ning eesti filoloogiat Tartu ülikoolis. • Pärast ülikooli lõpetamist 1989 töötas paar aastat Tallinnfilmis, sestpeale vabakutseline kirjanik. • Ühtekokku 1599 leheküljele trükitud kaheksa raamatu ja lavastatud kaheksa näidendi autor. • Viimati ilmunud raamat «Külmetava kunstniku portreed» (pildil esikaas) sisaldab Viinistus lavastatud näidendid «Külmetava kunstniku portree», «Põrgu wärk» ning «Kits viiuli ja õngega». Arvamus Paljud inimesed ei tea, et kui Eestis lavastatakse inglise, ameerika, iiri menutükke, siis on need korrigeeritud tekstid – kirjaniku poolt kirjutatud, lavale toodud ja publiku peal järele proovitud. Need on silutud, lihvitud tooted. Selles mõttes on Eestis kerge lavastada mingi menukas iiri näidend. Aga kirjutada eesti kunstiajaloost midagi sellist, mis hakkab hästi toimima... Mart Kivastik on sellega hakkama saanud ja ma hindan seda kohutavalt kõrgelt. Ja ka publik saab sellest aru. Silver Vahtre
Teatri-kunstnik |
kõik galeriid
