Esmalt võrgutab Raekoja plats 12 asuv Pierre välimusega. Kohvikus vaatab vastu nii palju kitši, et see tundub täiesti vastupandamatu. Kitš võib olla vägagi meeldiv. Ja mugav, kui see tähendab pehmetel patjadel peesitamist. Ka välikohviku osas paistavad teised Raeplatsi naaberkohvikud Pierre’i kõrval vaeste sugulastena – siin on ikkagi lilled ja linad laudadel. Ainult õllereklaamiga päevavarjud mõjuvad sobimatuna. Arusaadav, et kahe Eesti õllegigandi varjud tulevad ilmselt kõige soodsamalt kätte, aga ehk võiks nii peen koht siiski millegi enama poole püüelda. Punase sametiga vooderdatud magamistoas oleks ju väga sobimatu õlut juua ja valjult röhitseda. Võluvad pisiasjad See, kas mingisse kohta pärast esimest külastust ka tagasi tõmbab, oleneb toidu kvaliteedi kõrval palju teenindusest ja detailidest. Sellised pisiasjad nagu kohviku ees kulpi keerutav nunnu nukk ja ettekandjate koketsed kübarakesed jäävad meelde ja kisuvad tagasi. Ehk mitte igapäevasele lõunale, sest hinnad on vähemalt Taaralinna kohta üsna krõbedad ja õhkkond elitaarne, küll aga siis, kui on tuju endale midagi erilist lubada. Nagu näiteks hõrke trühvleid, mida Pierre’is pakutakse suures valikus. Ja olgem ausad, need sulnid kaloripommid hellitavad enne maitsmismeeleni jõudmist ka silmi. See, kui kiirelt naeratavad teenindajad lauda jõuavad, sõltub kellaajast ja külastajate hulgast – võidakse olla kärmed, kuid võib ka juhtuda, et pärast veerandtunnist enda nähtamatuna tundmist tuleb möödaruttavat teenindajat omapoolse hüüdega peatada. Ometi ei tekita see pahameelt, naeratus ja kelmikad kübarakesed teevad leplikuks. Tõesti, selline koht oli ülikoolilinnas puudu ja seda oli vaja. Palavus paneb teadagi rammusamatest roogadest mööda vaatamata ja sunnib mekkima midagi kergemat. Kahjuks valmistas liiga õline soe kanasalat (65 kr) pettumuse – seda enam, et paar konkurentkohvikut pakuvad Tartus juba legendideks saanud kanasalateid, mis viivad lihtsalt keele alla. 45 krooni maksev tordilõik õigustab oma hinda paadunud šokohoolikute jaoks – tavalisele talupojamaitsega külastajale kipub see ehk olema isegi liiga tummine. Samas on vähemalt esimesed ampsud sellest maiusest tõeline nauding. Ja taas – detailid võluvad, klienti meelitab, kui toit pole lihtsalt toit, vaid nauding ka silmale. Uskumatu, kui palju annab juurde see, kui söögi serveerimisega on vaeva nähtud. Trühvlinauding Kindlasti tasub Pierre’i minna nautima trühvleid, mis tuletavad meelde, kuidas maitseb kõigi ohtralt reklaamitud magusabatoonikeste kõrval tõeline šokolaad. Päris šokolaad võib olla terav, mõrkjas, üllatav. Nõnda siis tõmbab Pierre’i tagasi küll, aga mitte põhiroogi sööma. Menüü pole iseenesest kuigi pikk ja pärast kanasalati pettumust oli näiteks minul, kes ma ei söö sadat asja, üldse võimatu midagi meelepärast leida. Küll aga tahan seal uuesti latte’t juua ja lubada endale mingi lustliku nimega trühvli. Seda julgen soovitada teistelegi. Väljavõte menüüst Peipsi kalavalik kuumade kartulitega 75 kr Seafilee kukeseentega 135 kr Köögivilja-kanasupp 45 kr Nizza salat 75 kr Soe kanasalat 65 kr Tordilõik 45 kr Trühvel «Tartu vaim» 25 kr Viini kohv 35 kr |
kõik galeriid
