Alustame kas või agronoomi sõiduriistast. Ühismajandite peaagronoomid kündsid omal ajal põlde ja heinamaid rahvasuus Willisteks kutsutud UAZ 468 ja 469-ga. Selle auto alati lahtiste akende tõttu olid kolhooside-sovhooside peaspetsialistid ikka väga kange kaelaga. Uazikud on end ammu ära sõitnud. Paljud põllumehed, nende hulgas Tähtvere vallas ligi 3000 veist pidav ASi Tartu Agro agronoom Heino Härm, sõidavad nüüd džiibiga. Viimase aknad on korralikult kinni – konditsioneer, teadagi. Džiibis pole enam ka lärmakat raadiojaama, sest mobiiltelefon ajab kõik asjad ära. Üheksameetrine loog Vorbusel käib parajasti niitmine. New Hollandi 190-hobujõulise traktori küljes on kolm tuliuut Pöttinger Cat Nova niidukit, üks traktori ees ja kaks külgedel. Heina langeb meetrite kaupa. 8,9 meetrit korraga, täpsustab Härm. Aga nii suure traktori ja niidukitega ei mahu ju üht-kaht lehma pidava väiketaluniku heinamaal haltuurat tegema?! «Meie kandis polegi enam neid, kellele haltuurat teha,» vastab agronoom. «Lehmapidajaid on nii väheks jäänud, et nad võib sõrmedel üles lugeda.» Ülemuse käeviipe peale korraks töö pooleli jätnud Tuljo Pihlik ütleb, et teda pole suure traktoriga haltuurat tegema kutsutudki. Tal on tööd selletagi kõvasti. «Meie heina niidab Tuljo üksi, tal on tänavu niita ligi pool tuhat hektarit,» selgitab Härm. Tartu Agrol on talveks valmis juba 8900 tonni silo ja 740 tonni kuiva heina. «Tänavu on teistmoodi aasta, alustasime heinateoga väga vara,» märgib agronoom. Pihlik hakkas Vorbuse heinamaid niitma sirelite õitsemise ajal, 26. mail. Kaks päeva hiljem veeti esimene silo hoidlasse. Aga heina tuleb veel teist sama alju teha, sest kari on suur. Esmaspäeval niitis Pihlik maha 15 hektarit, kell üks pärast lõunat alustas ja kell kaheksa õhtul lõpetas. Tema tööpäev on kibedal ajal 12-tunnine. «Põllumajandus ongi selline,» võtab noor mees asja lihtsalt kokku. On ja pole kah. Näiteks: vene ajal aeti selles tootmisharus taga mahtu ning sellepärast niideti küllalt kõrgeks kasvanud hein võimalikult madalalt. Nüüd on hinnas noor ja kõrgelt niidetud hein. «Kõige väärtuslikuma ninaesise saab lehmale õllepudelikõrguse niitega,» selgitab Härm. Sellise niite tegemiseks tuleb traktoriga sõita kiirusega üheksa-kümme kilomeetrit tunnis. Madalama niite puhul sõidab Pihlik veidi aeglasemalt. New Hollandi 7,5-liitrise mootoriga traktor võtab aga vabalt sisse ka 50 kilomeetrit tunnis. Turvavöö ja stereo Nii kiiresti sõites paneb traktorist endale loomulikult peale turvavöö, mis traktoris meile ikka väga võõrana mõjub. Põllu peal tasasemat sõitu tehes lülitab ta loomulikult sisse mõnusalt jahutava konditsioneeri ja kui on tahtmist, siis ka CD-mängijaga stereosüsteemi. «See traktor on päris mugav sõiduriist,» poetab napisõnaline Pihlik. «Sõiduautost ei jää puudu midagi. Sees on väga vaikne, rool tohutult pehme, automaatkäigukast…» Käike on sel traktoril 19, vahetada saab neid kergelt puldile vajutades. Ja vaatamata automaatkäigukastile on juhi jalge all kolm pedaali – sidur on dubleeritud, et iga tööd, näiteks haakimist, oleks võimalikult hea teha. Ongi justkui kõik. Pihlik lööb koos niidukitega ligi kaks miljonit krooni maksvale traktorile jälle hääled sisse ja paneb vikatite unnates ajama. Täna tuiskab sel heinamaal ringi juba kaaruti, mis teeb korraga tuule alla kuue meetri laiusele loole. Siis tuleb kogurkäruga traktor, mis kogub vaalutatud kuiva heina kokku ja kärutab küüni alla. Ja tehtud see töö kahe mehe ning mõne masinaga ongi. Lahkudes ütleb Härm mõtlikult: «Tänavune aasta on teistsugune. Juuli keskel lähevad kombainid välja, hakkab vilja lamandumine ning suvi ongi läbi…» Oma džiibiga tagurdades teeb agronoom autoukse lahti – nagu Uazikul – ja vaatab auto taha jääva põlluääre oma silmaga üle. Mõned asjad siiski ei muutu. |
