Pärast Eurovisiooni näis helilooja Priit Pajusaar väga nördinud, et kogu Euroopa talle üksmeelselt ei hüüdnud: «Aitäh, Priit, et avasid meie silmad! Tänu sulle saime aru, kui nõmedat muusikat me teeme ja kui mõttetu on Eurovisioon!» Kui aga päriselt eeldada, et peale Eesti ongi kogu ülejäänud Euroopas nõmedad ja küündimatud muusikakirjutajad, siis oleks ilmselt palju tahta, et nad seda ise mõista suudaksid. Ja kui mõistaksidki, ei tunnistaks nad seda selle peale, kui kolleeg Pajusaar neile kinga peale tatistab või jalaga tagumikku lööb.Priit Pajusaar on hea viisisepp. Eriti sobib talle lastelaulude kirjutamine. Paraku on hea ja halva muusika määratlemine kaunis tänamatu töö, pigem nagu maitseasi. Ning eriti ei pruugiks seda tööd ette võtta heliloojad ise kolleegide loodut avalikult fekaaliks tituleerides. Jauramine Eurovisiooni kui lauluvõistluse naeruväärsuse üle on läinud üldse väga tüütavaks. Samas on siililegi selge, et just tänu sellele konkursile kõlab meie raadiotes igal aastal vähemalt üks-kaks päris talutavat uut lugu. Tehke lahti suvaline raadiojaam ja te mõistate, et üldise mageduse ja ideedelageduse taustal on Eurovisioon lihtsalt üks rahvusvahelisi kontakte loov suurüritus, millest me ei saa küll muusikaliselt eriti palju rikkamaks, kuid ei jää ka vaesemaks. Apollon, halasta! Kui kellegi meelest on Eurovisioon surnud, milleks siis veel korjust mõnitada?! Tänapäeval on ometi väga lihtne telekas puldist välja või ümber lülitada. |
Kõik tänased
