Muidugimõista on Tartu üks väike puust linn. Mida enam pilvelõhkujaid Riia tänava naabrusse kolib, seda enam jääb mõnusat ala elamiseks kusagil kesklinna läheduses. Supilinn on tänu kohalike initsiatiivile oma mainekust juba tõestanud, ning eks neil ole ka tükike Emajõge ja loodust, lisaks asukoht suisa vanalinna külje all. Siiski tundub elukeskkonna ja väärt arhitektuuri poolest kõige väärtuslikum olevat Karlova. Ta on välja ehitatud ühel ajal (umbes nagu Annelinn), on piisavalt suur ning on veel suutnud säilitada ühetaolise ilme – erinevalt laadilisest segadusest Supilinnas. Karlova on ka väliskülaliste ja kohalike elupaiga otsijate meelispaiku. Kuulsin just lapsevankritega nooremade mõnusat juttu, et küllap on maimukesega jalutuskäigu sihi seadmisel eesmärgiks ka sealkandis uut pesakohta leida. Nüüd on Tartu linnavalitsus leidnud aega tegelda Karlova linnaosa planeeringuga. Seda 17. iseseisvuse aastal – sic! Osaühingu Hendrikson & Ko tehtud planeering on seal heaks kiidetud ning üks leht sellest ka linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnas seinale pandud kõigile vaatamiseks. Muud võib muidugi lisaks küsida, aga ka ise internetist vaadata. Väljajäänud väärtused Tegemist on miljööväärtusliku piirkonnaga, millele laienevad teatud osas samad piirangud kui riiklikult kaitstavale muinsuskaitsealale. Tuleb määrata kaitsealused ning miljööväärtuslikud hooned ja muu praht ning selgitada kaitsealal käitumise põhimõtted. Otse loomulikult käib see kõik säästva elukeskkonna sildi all ning looduskaitse põhimõtteid silmas pidades. Linn tellib vastava uuringu, alusprojekti, vaatab need üle ning suunab avalikule vigade parandusele, et see pärast volikogus alusdokumendina vastu võtta. Ainult asjatundlikul kodanikul (siinkirjutaja on Karlovas sündinud, aga elab praegu mujal) tekivad mõned küsimused maksumaksja raha kulutamise kohta selleks otstarbeks. Iga projekt algab geodeetilisest alusmaterjalist, mis võib olla vananenud, aga mitte siiski nii palju, et sealt on näiteks välja jäänud Kuu tänava kastaniallee Tähe–Kesk vahemikus, samuti olemasolevad ehitised, näiteks Salme ja Vaba nurgal. Kõik siin ja edaspidi toodavad näited on puhtillustratiivsed, kõikide loetlemiseks ei jätkuks ajalehenumbril paberit. Muinsuskaitse all olevad hooned on ära märgitud, sest nii nõuab seadus. Samas oldi muinsuskaitseametis nende hoonete nimekirja koostamisel kümmekond aastat tagasi niivõrd rutakad, et unustati lisada need hooned, mis nõukaajal olid juba kaitse all. Nüüd on siis tehtud ettepanek Arnold Matteuse projekteeritud kommertsgümnaasiumi (praegu õpetajate seminar) kohta. Välja on unustatud üks uhkeimaid korporatsioonihooneid, Estonia kodu (praegu korp! Rotalia), kuid lisatud on omaaegne Karlova mõisa suvitushoonete kompleks Päeva tänava lõpus (siis oli see veel maaküla) koos hoonetega, mis nimekirja kuulumist ei vääri. Samas on üldplaanil väärt objektidena märgitud ka Pargi 2 ja 6 hooned, mis aga seletuskirja nimistus ei kajastu. Rääkimata ridamisi teistest hoonetest, mis vääriksid kaitsealuste objektidena äramärkimist. Puud ja majad Planeeringut koostanud firma võib küll olla aastaid tagasi välja kasvanud endistest looduskaitsehuvilistest üliõpilastest, aga see ei õigusta kahepoolse allee säilitamist Tähe tänaval Kuu–Vaba lõigus, kus see on olnud läbi aegade ühel pool. Ei õigusta samas kõrval, endise Linda poe ees suhteliselt noorte vahtrate rea asendamise nõuet. Ei õigusta juba suhteliselt suurte kastanite rea asendamist Kesk tänaval – mis siis, et seal kunagi kaks rida papleid kasvas. Vigu võib lisada veel, näiteks puistu Eha tänavale endise ringpoe ette, kus seda kunagi pole olnud. Kruntidele on hakatud lisama võimalike uushoonete asupaiku, paraku ilma selgelt väljakirjutatud põhimõtteta, kas krundi tagaservas, krundi keskel, miks just nendele kruntidele ja nii edasi. Üldine sõnavaht säästvast arengust ja justkui uusehitiste puhul kehtivatest «restaureerimise headest tavadest» näitab vaid keskkooli lõpukirjandi halba hinnet. Ühiskondlik aiamaa Kesk-Eha-Tähe-Õnne kvartali keskel ei tea kellele näitab, et nad ei tea seda ka ise. Karlova mõisa parki ei tohi tulevikus teha enam laste mänguväljakut, sest seda on vaja muinsuskaitse põhimõtete järgi korrastada. Parki ei antud hallata mõisahoone praegusele omanikule, kes on teinud eeskujulikult korda mõisa hoovi. See oli toona «sotsialistlik kadedus» kuubis. Nüüd ei mängi seal lapsed ning mõis on pargist eraldatud Saksa sõjaväe ehitatud garaažidega, mida erinevalt kõigist plekkgaraažidest kui kohustuslikult lammutatavatest objektidest Hendrikson & Ko oma planeeringus ei mainigi! Alleesid võib teha igale poole, näiteks Eha tänava äärde vahemikus Tähe–Võru, aga Päeva tänavale, mille ääres pole ühtegi maja, ei või. Tehtud – unustatud Need on vaid osa ettesattunud ebakohtade kommentaare, kaks kolmandikku ei mahu siia veergudele, põhjalikust analüüsist rääkimata. Üks firma on teinud töö, mis ei ole odav, ja teine, linnavalitsuse osakond (palju ametnikke, head palgad, mugavad toolid) on selle heaks kiitnud ning avalikule arutelule saatnud. Kellel on kodutöö tegemata? Muidugi võib ju oletada, et teatud kinnisvaraarendajatel on sinna vaja teha paar uut maja, milleks oligi vaja planeeringut, kus teatud kohad on ette antud. Eks asja kureeriv abilinnapea Anto Ili tea paremini. Linnakodanikuna tuleb aga tõdeda, et minu kui maksumaksja raha on tuksis. Vaadates kodu kõrval, Puusepa tänaval sõitvaid veoautosid ja Tallinna vahet käivaid reisibusse, on mul linnavalitsusest üsna savi, sest internetis ripub ju üleval üldplaneering, kus läbivaks magistraaltänavaks on Lunini, mitte Puusepa – kehtiv planeering, aga keda see enam huvitab. Sama juhtub ka Karlova planeeringuga, kui vajalikud hooned on ära ehitatud. |
Kõik tänased
