Abi läks 47-aastane Rita otsima alkohoolikute lähedastele suunatud eneseabirühmast Al-Anon. «Esialgu lootsin sealt abi leida oma mehele ja keskendusingi temale. Mida kauem aga rühmas käisin, seda enam hakkasin aru saama, et mina ei saa kedagi muuta. Ma saan ainult ennast päästa,» räägib ta. Värisevate jalgadegaRita kooselu alkohoolikuga sai õigupoolest alguse juba lapsepõlves. «Minu isa armastas ka alkoholi,» lausub naine napilt ja lisab, et oma kujutlustes ei pidanud ta kunagi hakkama joodikuga koos elama. Kohtudes pealtnäha unistuste mehega tundus esialgu kõik tore. Mehe napsilembus ilmnes alles siis, kui noored olid leivad ühte kappi pannud. Tavaliselt käis Rita mees oma sõpradega pärast tööd väljas, ikka paar korda nädalas. Ja igal pohmellihommikul lubas ta kaasale, et see oli nüüd viimane kord. «Neid viimaseid kordi kogunes aga oi kui palju. Ja ma uskusin teda. Sellest on kahju. Me olime abielus 15 aastat,» räägib tasase olekuga naine. Kui Rita julges rahulolematust avaldada, oli mehel õigustusi kui varrukast võtta. «Kõik ju joovad, see on normaalne,» kuulis Rita kõige sagedamini. Samas oli mees koduste suhtes väga nõudlik ja kriitiline. Purjus peaga muutus ta järjest sagedamini ettearvamatuks – ka kõige väiksemad asjad muutsid ta äkiliseks ja siis võis ta naisele kallalegi minna. «Kõik see tegi mind ettevaatlikuks. Pidasin suu kinni ja üritasin mehele meele järgi olla. Püüdsin teha kodus kõik nii, et mehel oleks siin hea ja et ta ei jooks,» räägib naine ja tunnistab, et mehe joomist vähendada tal siiski ei õnnestunud. Rita palus meest pisarsilmil, et see end raviks, lõpuks hakkas ise abi otsima psühholoogidelt ja eneseabiraamatutest: «See ei ole ju normaalne, kui mehe koduuksest sisse astudes mul jalad värisema hakkavad.» See oli eluperiood, mil Rita oma meest enam niiväga koju ei oodanudki. «Olin olukorras, kus ma pidi valima, kas jätkata vanaviisi või minna lihtsalt ära,» lausub ta tagantjärele oma elu analüüsides. Just siis jõudis ta abi otsides Al-Anoni rühma. Ise peab tahtma «Seal ma taipasin, et ei saa teda muuta. Mina püüdsin meie elu paremaks muuta, otsisin abi, tema liikus aga hoopis vastupidises suunas,» räägib naine. Süveneva kaugenemise tõttu tundis Rita end lõpuks kui tühjaks pigistatud nuustik. «Võtsin oma asjad ja läksin mehe juurest ära. Lahutus oli raske – mul ei olnud ühtäkki kodu, elasin sugulaste ja sõprade juures,» meenutab ta. Mees ei olnud olukorraga mõistagi rahul ja asus naisele taas ilusat elu tõotavaid lubadusi jagama. «Mina tundsin aga, et ma ei jaksa. Nüüdseks oleme juba mitu aastat lahus, joomist ei ole mees maha jätnud,» räägib Rita. Muide, Rital ja tema abikaasal on kolm last. «Nendele ei mõjunud isa alkoholiprobleem nii hullusti,» tähendab naine. «Mina ei leidnud aga kuskilt tuge.» Al-Anoni rühmas käimine on andnud aga kuhjaga enesekindlust, kinnitab Rita. «Mulle on korduvalt öeldud, et ma olen hakanud särama. Aga varem mul ju polnudki millegi pärast särada – iga argipäev oli masendavalt hall,» tähendab ta. Rita ei arva sugugi, et alkohoolikuga kooselu tuleb tingimata lõpetada. «On palju ka neid, kes on suutnud probleemist üle saada,» teab ta. «Kuid alkohoolik peab ise tahtma kaineks saada, see on ainus võimalus – ta peab ise selle tahtmiseni jõudma.» |
