Postimehelased Tartu rattarallil
28.05.2007 00:01
Vahur Kalmre, Tartu Postimees
Sel nädalal on Tartus Postimehe päev, sel nädalal peetakse Tallinnas,
Tartus ja Pärnus Postimehe 150. aastapäeva pidusid, selle nädala puhul
ongi paslik ajalehte alustada postimehelastega. |
| |
|
 |
Scanpixi juht Art Soonets (vasakult) ja tema blogimaailmas kuulus ratas, Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, vanemtoimetaja Priit Pullerits ja majandustoimetuse reporter Hindrek Riikoja
Foto: Margus Ansu |
|
|
Ja justkui tellimise peale läksid neli kanget postimehelast eilsele Tartu rattarallile. Pole vist mõtet lisada, et loomulikult rattaralli pikale rajale ehk siis 126 kilomeetri pikkusele sõidule. Scanpixi juht Art Soonets (vasakult) ja tema blogimaailmas kuulus ratas, Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, vanemtoimetaja Priit Pullerits ja majandustoimetuse reporter Hindrek Riikoja – nemad need olid. Ja neile sai nüüd kunagine spordiajakirjanik esitada Eesti spordiajakirjanduse läbi aegade pruugitud ja ikka veel igihalja kuldküsimuse: «Kuidas tunne oli?» --------------------------------------------------- Art Soonets Tunne on hea, sest esimest korda selle hooaja võistlustel ma ei kukkunud. Kõige suurem kukkumine, mida nägin, oli Pangodi mäe otsas, oma paarkümmend oli seal kuhjas küll. Mina pääsesin nii sellest kui paarist teisest, olen ülirahul. Rada oli kihvt ja ilm ideaalne, seepärast olid ka grupid suured, ja nii need kukkumised tulid. Eriti tagapool, kus on palju oskamatuid tõmblejaid. Eespool on rahulikum. Nii tuligi sõiduajaks 3:05. Priit Pullerits Kui neli kilomeetrit enne lõppu kaks sõitjat sinu nina ees täis kiirusel asfaldile käblat käivat, on kõige suurem õnn ikkagi see, et tervena finišisse jõudsin. Hea tunne oli veel siis, kui vähemalt korra poolel distantsil grupi eest ära sõitsin. Olin alguses üldse aktiivne, mis sellisel pikal distantsil on vist küll pigem lolluse kui tarkuse märk. Tagasiteel olin targem ja istusin rohkem grupis. Nii tuligi aeg 3:44. Hindrek Riikoja Kui selg ei valutaks, siis oleks hea tunne, nüüd aga tuli rajalt ära tulla. Grupis oli iseenesest hea sõita, kui aga mägedest ikka üles ei saa, siis ei ole midagi teha. Sõitsime Pulleritsuga ühes grupis ja grupp läks alguses ikka väga kiiresti – no Pullerits muudkui vedas gruppi –, siis aga ütles selg mulle, et selleks korraks aitab. Mulgi maratonil oli sama lugu. Juhtub. Peep Pahv Raja keskel oli tunne päris hirmus, minu 120 kilo oli nendest vana Võru maantee pidevatest nukkidest ikka päris raske üle vedada. Mitu korda mõtlesin: mis vabandusi tuua, et pooleli jätta. Pärast Otepääd läks kergemaks, siis oli ka toidupunkte lühema maa järel, sai tihedamini vett juua. Lõpetades oli küll tore tunne. See oli minu kümnes rattaralli ja nüüd oli aeg kusagil 4:53 kandis. Juubilar seega. |
